«Meie eeliseks on see, et igal hommikul ärkab üles 1,3 miljonit näljast eestlast,» võtab toidukaupade müümise eripära kokku rootslane Christer Östholm, kes juhib selle aasta veebruarist Rimi Eestit.
Rootslane, kes teab poeskäigust mõndagi
Lõunakeskus on Lõuna-Eesti suurim keskus ja meie poe jaoks suurepärase asukohaga. Loomulikult ei ole praegu majandusseis kiita, aga see ei tähenda, et peaksime niisama ootama.
Jaemüügis ei ole turg kunagi täis. Alati on ruumi, kui tulla välja millegi uue ja paremaga.
Ma tõesti ei tea. Kui keegi peab loobuma, siis on see külastajate valik. Meie oleme enda eduloos kindlad.
Te uurite järjepidevalt inimeste ostukäitumist. Mis on viimase aastaga muutunud eestlaste ostueelistustes?
Inimesed külastavad praegu rohkem poode.
Tõesti?
Jah, inimesed ei osta vähem, aga nad ostavad odavamaid tooteid ja korjavad eri poodidest kõige soodsamad kaubad kokku. Näiteks juust siit, pesupulber sealt jne. See omakorda tähendab, et müük on paljuski kampaaniatest juhitud.
Kas teile ei tundu, et kampaaniad kaotavad oma mõtte, kui kogu müük on üks suur kampaania: uus soodusmüük algab siis, kui eelmine pole veel läbigi saanud?
Tõesti tekib küsimus, kuhu veel edasi on võimalik minna. Kampaaniate üleküllus pole hea. See pole normaalne. Praegu ei jää inimestele üldse hingamisruumi.
Miks poed ei jäta inimestele hingamisruumi?
See on väga keeruline. Kui sa ei ütle, mida sa pakud, siis inimesed ei tea sinu pakkumisi, ja sa kaotad kliente. Kui tahame konkureerida, siis peame kampaaniatega kaasa minema. Praegu oleks riskantne katsetada kampaania ärajätmisega.
Kui hästi inimesed eristavad, mida neil on päriselt vaja, ja kui palju nad ostavad lihtsalt sellepärast, et neid on reklaami ja muude müügitehnikatega mõjutatud ostma?
See on muna ja kana küsimus (naerab).
Mida teie kogemused on näidanud?
Inimesed on muutumas järjest teadlikumaks. Mõne aasta eest läksid ostjad ehk niisama poodi ja vaatasid, mida pakutakse. Praegu on inimesed valivamad. Näiteks võivad nad sihikindlalt eelistada tervislikke või looduslikke tooteid. Ma usun, et tulevikus võidavad need poed, kes oskavad ostjate nõudmistele vastu tulla, mitte ei aja oma rida.
Kui ma Eestisse tulin, siis ma märkasin, et teeninduskultuur ei ole siin kiita. Vaatasin, et meie oma töötajadki heidavad pilgu maha, ei naerata, ei ütle tere. Mõtlesin, et äkki on tegemist kultuurilise iseärasusega. Aga siis sattusin Statoili tankima. Seal oli üks tore tüdruk, naeratas, tänas ja soovis ilusat päeva. Siis ma sain aru, et napp sõbralikkus ei pea olema norm. Kui olla sõbralik, siis ka eestlased avanevad.
Millega on Eesti teid üllatada suutnud?
Mulle tundub, et eestlased on vaadanud pisut liiga palju Lääne poole ja püüdnud teha kõike nii nagu seal.
Tooge mõni näide!
Kui inimestel tekkis võimalus osta, siis nad ostsid kohe mitu korda uhkemaid ja kallimaid asju kui Läänes. Mind üllatas, milliste autodega eestlased sõidavad. Aga muus osas ei ole Eesti mind väga üllatunud, olen siin kiiresti ja hästi kohanenud. Inimesed on põhiolemuselt igal pool sarnased.