Muusik Jaak Tuksam igatseb mesilinde

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kui muusik Jaak Tuksam oli seitsmenda klassi jõmpsikas, tabas teda välguna selgest taevast kitarrimängukirg. Nüüd ei oska punapäine mees pillita päevagi elada.

Esimese, vineerist kitarri, mida Tuksam iseloomustab kui Leningradi mööblivabriku nr 4 toodet, pressis ta oma ema käest vägisi välja.

Õigupoolest need neliteist rubla, mis tuli maksta Tartu Raekoja platsi muusikapoodi, et pilliomanikuks saada. «Ei ole mul seda enam alles,» muigab Tuksam. «Lõin selle kunagi vihaga puruks. Juhtus nii.»

Õnnetult läks ka teise kitarriga. Too oli märksa peenem pill, tshehhi päritolu. Seda mängis Tuksam senikaua, kuni otsustas koos sõbraga Bessaraabiasse reisima minna. Moldaavias varastati see tal une pealt raudteejaamas kaenlast ära. Pärast seda on tulnud uued ja uued kitarrid üksteise järel.

Kakskümmend aastat laule

Need, kes Tuksamit iidamast-aadamast tunnevad, väidavad, et too on, kitarr käes, oma laule laulnud paarkümmend aastat jutti. Lähedased teadsid ammuilma, et mees laulab kui jumal.

Laiem avalikkus ja uus fännkond sai temast teada lähiminevikus. Siis, kui Tuksam koos sõpradega (Riho Sibul, Robert Jürjendal, Tõnu Timm ja Arvo Urb) suure kuulajaskonna ette ilmus ja mullu plaadi «Meeleta» välja andis.

Tänu sõpradele see ilmumine ja väljaandmine teoks saigi. «Äkki võikski kontsertide pealkirjaks olla sõbrad ja Tuksam: nii oleks õigem.»

Arvo Urb on tema vanim sõber. Riho Sibul ka. Arvoga sai Tuksam kokku, kui oli 17-18, Riho Sibul sattus ta teele paar aastat hiljem.

Tuksam ei leia, et need kohtumised kõlbaksid täiendama sarja «Suured juhused». «Juhuseid ei ole,» lausub ta kindlameelselt. «Need on sellised sõbrad, kellega võid veeta päeva lausetki vahetamata. Me võime koos vaikida, sellest tuleb võime üksteist kuulata ja ka koos pilli mängida.»

Sestap kutsub Tuksam oma sõpru, kellega koos vaikimine pole vaevaline, taevasteks vendadeks. Lihtsalt nii.

«Laulud on vanad,» ütleb sõpradele tänulik Tuksam. Kui mitu laulu ta elus on teinud, Tuksam ei ütle. «Ma pole rehnutit pidanud, palju neid on..»

Lõviosa Tuksami lauludest on loodud Ernst Enno luulele. «Enno religioosne maailm sobib mulle,» selgitab Tuksam. «Miks, seda ei saa minu käest küsida. Kes teada tahab, peab küsima jumala käest.» Nojah, aga jumalal pole ju telefoni? Tuksam muigab ja jääb kindlaks.

Ütleb hoopis, et ehk polegi kontsert parim viis teda kuulata, sest mõnda on see masendanud. Kord Tallinnas Von Krahlis ütelnud üks tüdruk, et see peab küll väga kurb inimene olema, kes neid laule laulab.

«Pole ma ühti nii kurb. Ja pealegi arvan ma, et Enno tekstid pole kurvad, vaid selged.»

Kogu kontserdist on vaid üks laul loodud tema enda tekstile - «Meil on elu keset metsa». Sellega sai Tuksam maha 1988. või 1989. aastal. Täpselt ei mäleta.

«Võibolla järgmist teksti ei tulegi,» kohmab Tuksam. «Ma ei põe seda, see pole tähtis. Olemine on tähtis.»

Kitsega pildil

Vähemalt on tema lauluplaadi esimene viiesajane tiraaþ läbi müüdud. Edu? «Miks sa arvad, et mul pole viitsada sõpra-tuttavat?» naerab Tuksam seepeale ega võta edu valemitest pajatada.

Räägib hoopis pildist, mis tema plaati ehib: Tuksam kitsega. «See ei ole minu kits, mul pole kunagi kitse olnud!» rehmab ta käega.

«Oli mingi Eesti Rahva Muuseumi päev Raadil ja keegi andis mulle kitse veerand tunniks hoida.» Nime- ja nägupidi Tuksam seda kitse ei tunne, aga olnud leebe loomake. Üks fotograaf tegi salaja klõpsu ära, nüüd sai kitsega pilt plaadi peale.

Kitse pole olnud, seapõrsad ja hobune aga küll. Nüüd igatseb mesilinde.

Need ju nõelavad! «Inimesed nõelavad valusamini,» poetab Tuksam. «Aga mesilinnu nõelamine on tervisele hea.»

19-aastaselt tahtis Tuksam hirmsasti mesinikuks saada ning läks Olustverre ametit õppima. Jäi pooleli. Siis jalutas muusikakooli fagotti õppima. «Mängida muidugi ei osanud, aga ma läksingi ju õppima.»

Pooleli jäi, sest juurde tulid klaveritunnid ja see pill osutus Tuksamile täiesti võimatuks kaaslaseks. «Liiga vana olin - ühesõnaga meeletu piin,» räägib Tuksam.

Fagott nurka visatud, võttis Tuksam kätte ja õppis ära pilliparandamise (inimene peab ju leivatükikest teenima, ütleb ta ise), seejärel asus mööblit restaureerima, siis tuli kolm aastat jutti mesinikuametis. Kui oleks mõistust olnud, siis oleks siiamaani mesinik, tunnistab ta.

Asotsiaalne koduhoidja

Tuksam on enda sõnul asotsiaalne tüüp. See tähendab, et asjaajamisi ametiasutustes kardab kui tuld.

«Ei taha kohe jahmerdada ja sahkerdada. Kui ma pean ametlikke asju ajama, siis lähen endast välja.» Seevastu mõistab ta ehitada, parandada ja kõpitseda.

«Naljakas lugu, et ma pole kobakäpaks loodud,» naerab Tuksam. «Päris kõike ma oma kätega ei tee, aga mis puitu puutub, siis küll. Ma võin minna metsa, ehitada tühja kohta maja. Kes õpetas? Häda õpetas.»

Paadiparandajana pidas vastu ühe talve, siis põgenes kuueks aastaks metsa, Võrumaale. Lõpuks naasis Viljandis sündinud ja Tartus-Tallinnas tuurinud mees Tartusse.

Nüüd ütleb, et tahaks hirmsasti paikseks, aga väga ei saa. «Sunnitud seis. Vanaisa talu on Saaremaal Mustjalas.»

Veel ei tea Tuksam, mida tolle maalapiga ette võtta, kuid mõni asi on selge. «Kui ma vanaks mehikeseks jään, lähen sinna elama.»

Tuksam, kes triivinud siin-seal ja kolmandaski kohas, leiab, et rändurihingega pole tal mingit pistmist. Mis sest, et ta rutiini kaua ei kannata. «Oma koduke peab ikka olema, seal on ju hea.»

Kes on Jaak Tuksam? Jaak on fenomen eesti kultuuris. Teist temasarnast muusikut siin ei ole. Mul on tunne, et muusika, mis eestlastel olnud, on ajapikku kuhugi ära kadunud.

Mingil ajal visati muusikuid ja pille lausa lõkkesse, hävitati nii ühte kui teist. Kaugem rahvamuusika on meile kadunud, hilisem on ikka saksa maiguga ja pole nagu päris see.

Mulle tundub, et Jaak on mees, kes metsas omaette mõeldes, elades, uidates ja liikudes on õhust kinni püüdnud sadu ja tuhandeid aastaid tagasi olnu - see on minu hüpotees, et mitte miski ei kao ära.

Nagu kompuutriteski. Kuskil salasõna all on see hiidvana fail peidus ning ainuke mees, kes on selle kätte saanud, on Jaak Tuksam.

Sealt ka see suur vägi, mis tema sees on. Seda erilist ja lihtsat väge teistel ei ole. Jaak Tuksamil on.

Tõnis Mägi
laulja

Jaak Tuksam - minu meelest mees, kes on kahe jalaga maa peal ja kellel pea pilvedes.

Sellega tahan ma öelda seda, et ta on väga soe ja kuldsete kätega inimene: sellepärast ka nii maa peal kui vähegi olla saab.

Teisalt on ta otsapidi pilvedes, siis kui kuulata neid laule, mis ta kirjutab, ja neid sõnu, mis ta lauludeks valib.

Jaak Tuksam ulatub ühel ja samal ajal kahte maailma. Kummaline, et tegelikult pole ta ei ühes ega teises ilmas, aga viibib samaaegselt mõlemas korraga.

Ants Johanson
Pärimus-muusikategelane

    Tagasi üles