Kui Tallinnas turnib esimene naiskorstnapühkija juba katustel, siis tartlased peavad veidi ootama, enne kui taas õrnemast soost lõõriküürija appi võivad kutsuda.
Naised ihkavad nõgiste õnnetoojate sekka
7. november 2009, 00:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile peeti Tartus linna esimese korstnapühkija 320. aastapäeva tähistanud konverents. Kogunemise korraldaja Koit Koppel kinnitas, et tõepoolest käib praegu korstnapühkijate kursustel üks naisterahvas. Kui temast tõesti korstnapühkija saab, võib teda pidada esimese ilmasõja ajal Tartu korstnaid kasinud Pauliine Eliase mantlipärijaks – tõsi küll, Elias pühkis korstnaid vaid sel ajal, kui tema mees tsaarikroonus teenis.
Ent linnarahvas, kes naiskorstnapühkijat küll esiti võõristas, jäi tema tööga siiski rahule ja kiitis koguni, et Elias teeb lõõrid paremini puhtaks kui mehed. Üks puudus naisel siiski oli – priske mamslina ei kõndinud ta katuseharjal sirgelt, nagu korstnapühkijate ametiau ette nägi.
Uue vormiga
Konverents tõi Tartusse ametivennad Lätist, Saksamaalt ja Soomest, kohal oli ka Euroopa Liidu Korstnapühkijate Föderatsiooni asepresident.
Korstnapühkijad ei tulnud oma suurüritusele sugugi ülikonnas, vaid ikka vanas heas vormis. Mõni mees oli lasknud koguni uue kuue õmmelda, teine aga vormi pesumasinas läbi uhtnud.
Et korstnapühkijad toovad õnne ja nende nägemine paneb ka kõige kehvemas tujus inimese muhelema, on üldteada. Konverentsil sai aga selgeks, et nende amet on tõsine ja vastutusrikas.
Ka Nõukogude ajal järgisid korstnapühkijad keskaegset tsunftikorda, mille järgi meister aastaid selli koolitas. Sisult keskaegne tsunftikorraldus on tänini käibel näiteks Lätis, samas kui Eesti vilunud korstnapühkijad muretsevad, et meil piisab korstnapühkija ametisse saamiseks vaid 80-tunnisest lühikursusest.
Korstnapühkija Koit Koppel ütles, et paljud noored kolleegid helistavad talle objektilt ja paluvad head nõu. «Siis ma üritan endale pildi silme ette manada ja juhendada,» ütles ta.
Soome korstnapühkijad tegelevad praegu juba ventilatsioonisüsteemide puhastamisega ja ka Koppel leiab, et korstnapühkijate tööpõld peaks laienema. «Olen rääkinud noortele kolleegidele, et õppige näiteks majade energiaauditi tegemist,» lausus ta.
Kasukas korstnasse
Eesti soost korstnapühkijate ajalugu pole kuigi pikk, sest muiste pidasid seda ametit sakslased. Ajaloolase Hillar Palametsa sõnul elutses maarahvas kuni 1830.–40. aastateni suitsutaredes.
Kui hilisem Saksamaa ühendaja ja riigikantsler Otto von Bismarck ühel oma kahest külaskäigust Eestisse sõbra Alexander von Keyserlingi juurde taludel esimesi korstnaid märkas, astus ta ühte tarre sisse ja küsis maamehelt, kuidas ta korstnaga rahul on. «Mees vastas, et alguses olnud hull küll, aga pärast, kui ta oma vana kasuka korstnasse toppis, võis juba kütta ja elab kuidagi ära,» rääkis Palamets.
Seepeale hakkas Bismarck naerma – väidetavalt oligi see üks kahest korrast, kui ta oma elus naeris.
Palametsa andmetel pidasid baltisakslased juba 20. sajandi alguse uue aasta soovide piltpostkaartidel õnnetoovaks sümboliks neljalehelist ristikheina, roosat põrsast, küllusesarve ja silinderkübaraga korstnapühkijat. «Meil peeti vastu tulevat korstnapühkijat heaks endeks eriti uue aasta esimesel päeval ja ka tavalisel argipäevahommikul,» lisas Palamets.
Korstnapühkijaid kiusasid ka teenijatüdrukud, kes murdsid pühkimisharjast raagusid, sest see toovat õnne armu- ja rahaasjades.
Põlengud loovad uut
Lõuna-Eesti päästekeskuse direktor Margo Klaos luges üles kümmekond Tartut laastanud suurpõlengut. «Tartu ajaloo tähtsaimad märksõnad ongi pidev häving ja ülesehitus,» lausus ta.
Et Tartu on väga vana linn, ei paista Klaosi sõnul erinevalt Tallinnast enam eriti kuskilt välja. «Tartu põletati maha, ehitati üles, põletati jälle maha ja nii edasi,» rääkis ta. «Vahepeal mõeldi välja ka reegleid, mille alusel ehitada linn üles nii, et see ka püsima jääks, aga keegi neid reegleid ei järginud.»
1775. aasta hiigeltulekahjus põles Tartus maha 290 maja ning põlema läksid isegi üle jõe viinud sillad. «Põles kõik, mis põleda sai,» rääkis Klaos. Seejärel kujunes Tartu kesklinn just selliseks, nagu see on praegugi. Kesklinna rajati klassitsistlikud kivimajad.
Viimasest sõjast on jäänud Tartu kesklinna hulk haljasalasid, mille täisehitamine aeg-ajalt taas kõne alla tuleb. «Kui me oleks varasematel aegadel jätnud tulekahjudes hävinud kohtadele haljasalad, siis oleks terve Tartu üks suur haljasala ja meie elaksime Annelinnas,» märkis Klaos.