Salakäik viis Kuramaa printsessi käimlasse

Jaani kirikut ja Treffneri kooli ühendab maa-alune võlvitud kaarega salakäik, mille seinaääri kirjavad kalliskivid ja ammu surnud nunnade luud - nii uskusid kuus poissi, kes 1982. aastal raudkangiga keldrimüüri lõhkusid.

Kuus varju jooksis varakevade õhtuvidevikus üle Treffneri kooli siseõue Jaani kiriku poolse keldriukse juurde. Keegi võõras, see tähendab mitte ükski õpetaja ei tohtinud neid näha.

Võti sobis. Järgmise ukse lukuobaduse tõi naelte naginal lahti kodust kaasahaaratud metallsõrg. Uks kooli suusabaasi avanes.

Kuus klassivenda 11.a-st hõiskasid võidukalt, sest seal, rõskes keldrinurgas, see paistiski: kinnimüüritud salakäigu suuet tähistav võlvkaar.

Kangihoobid hakkasid vastu telliseid raksuma. Peagi pidi sajanditevanust saladust varjanud loor langema ja vähemalt Pirita kloostri reliikviaga võrreldavad varalaekad avanema. Nii nad lootsid.

Seiklusjanuste poiste uudishimu olid üles kütnud kaks pooleldi maasse vajunud kiviplaati Treffneri kooli ja Jaani kiriku vahelisel kõnniteel.

Vaikival Breþnevi ajastul ei leidunud ametkonda, kes oleks uurinud, mis vajumise põhjustas, ja plaadid paika tõstnud.

Käiguots suusabaasis

Kuus klassivenda seisid nende äravajunud plaatide juures ja pilgutasid üksteisele tähendusrikkalt silma. Siit see siis lähebki - maa-alune, võibolla pisut sissevarisenud ilusa võlvlaega tunnel. Koolimaja alt otse kirikusse.

Milline legendivestja või ajalooraamat oli käigust pajatanud, see ei meenu tagantjärele kellelegi. Kuid Jaani kiriku edelanurga vastast, Kuramaa printsessile Hedwig Bironile 1784. aastast kuulunud maja alt pidi see algama. Nii uskusid nad kogu oma nooruse siirusega.

Pool aastat koolitundidejärgset roomamist kooli soojatorustikes ja salajased reidid tollal nukralt laguneva Jaani kiriku sisehoovi ei viinud käiguotsani. Nad olid peaaegu käega löömas.

Siis ühel tavalisel koolipäeval aitasid poisid füüsikaõpetajal Tõnu Lambil vanu mootoreid keldrisse vedada ja otsingud saidki kindla suuna.

«Suusabaasi keldris peaks mingi käik olema,» ütles õpetaja Lamp sõbralikult.

Matemaatika-füüsika eriklassi koosinuste ja siinustega koduülesanded jäid vaeslapse ossa.

Sündis salaotsus kohe järgmisel päeval käiku rünnata.

Lukk läks pika sõraga

Keldrilukud klassivendi ei pidurdanud - küll suusabaasi uksed pärast jälle kuidagi kinni saab.

Meenutab praegune maamõõtja Tõnu Ilves: «Poiste vetsu juures oli kaks plaati sisse vajunud.»

Sideinsener Urmas Kütimets lisab: «Keegi rääkis, et selles koolimaja nurgas oli kunagi klooster ja nunnad läksid sealt maa-alust käiku pidi kirikusse.»

OÜ Vivaprojekti insener Alar Susi: «Mina uurisin välja, kus seisab suusabaasi võti. Teise luku naelad tõmbasime lihtsalt välja.»

OÜ Anti Kaubandus omanik Tiit Maasikmäe: «Minul oli pikk metallsõrg kodust kaasa veetud - nii pikk, et ei mahtunud kotti ära.»

Koperdav vanamees

Justkui Püha Graali leidmise tuhinas töötasid seinamurdjad.

Käigusuud ummistanud muld tassiti ämbrites suusabaasi, kus seisid virnades Treffneri (tookordse Tartu 1. keskkooli) suusad.

Pärast üht Tanel Mullari, praeguse füüsikamagistri antud eriti head kangilööki andis sein järele.

Südamed läbihigistatud siniste koolisärkide all lõid kiiremini põksuma. Esialgu avanes vaid kahe tellise suurune mustav õõnsus.

Reliikviat või surnuluid esialgu ei paistnud.

Siis jooksis õuel valvet pidanud Alar Susi keldrisse masendava sõnumiga: trennirahvas tuleb hanereas suuski keldrisse ära tooma.

«Poisid arvasid, et ma teen nalja - suusatrenn pidi ju hoopis järgmisel päeval olema.»

Kui esimesed õppursportlased Visude kolinal keldrisse sukeldusid, võtsid viis klassivenda siiski mõistuse pähe ja pugesid nurga taha varju.

Tanel Mullari närv aga ei pidanud vastu. Ta tõmbas kuue üle pea ja sööstis üle kottpimeda siseõue põgenema, peaga kooli tippsuusatajale Teet Reedile kõhtu.

«Mis sa koperdad, vanamees,» hõikas Reedi ummisjalu leekivale kummitusele järele. Ülejäänud viiel vandenõulasel õnnestus vaikselt kaduda - ruttu nagu uttu.

Suusatajad uskusid algul, et õpetaja on baasi nende jaoks lukust lahti jätnud, aga see usk ei jäänud kauaks püsima.

Tumedad tormipilved ujusid klassivendade pea kohale.

Juba järgmisel päeval juhatas Tõnu Lamp kooli juhtkonna sissemurdjate jälile. Ükshaaval astusid salasepitsejad võimlemisõpetaja Väino Hussari juurdlejapilgu alla.

Kolm suuska kadunud

Uurimisversioonidena tulid kõne alla suusavargus ja lõdvakombeliste tüdrukutega vürtsitatud keldripeo korraldamine. Kaevamist segava suusavirna äranihutamine oli nähtavale toonud tühjad viinapudelid.

Urmas Kütimets meenutab süüdistusi: «Kolm suuska kadunud! Paar läikivaid keppe kadunud!»

Alar Susi: «Õpetajad vaatasid meid kui kurjategijaid, võimlemisõpetaja oli väga solvunud.»

Lõpuks jõudis Väino Hussar siiski veendumusele, et klassivennad otsisid salakäiku.

Tõnu Ilves: «Nädal hiljem pidime karistuseks laupäevaku tegema ja suusabaasi koristama.»

Rämpsu väljatassimise vahel leidus aega kirjutada vihikulehele kiri, pista see tühja tolmunud konjakipudelisse ja torgata pudel raiutud õõnsusesse.

«Me üritasime käiku leida, see ei õnnestunud meil. Tulevased põlved otsivad edasi,» mäletab Alar Susi läkituse sisu.

Klassi seinalehes ilmus käiguotsijatelt sugugi mitte patukahetsuslik kaastöö pealkirjaga «Me tuleme veel kord tagasi».

Ajalooline pudel kadunud

Klassivennad tulidki tagasi, üheksateist aastat hiljem.

Mitte enam hiilides, vaid direktor Helmer Jõgi loal. Kooli valvur avas Treffneri majas keldriukse ja mehistunud klassivennad astusid endisesse suusabaasi.

Kõik oli tundmatuseni muutunud. Kelder paistis hoopis avaram kui 1982. aastal. Suuski ja mullahunnikuid enam polnud, ilus sile põrand. Üks tühi pudel vedeles küll nurgas, aga see polnud see pudel.

Klassivendade näod venisid pikaks. Kinnimüüritud uks, mida nad 19 aastat tagasi elu ja au kaalule pannes lahti raiusid, oli nüüd avatud.

Kuid see uks ei viinud mitte maa-alusesse käiku, vaid lihtsalt teise sama siledasse keldriruumi. Sealtki ei läinud mingit salaurgu.

Kuhu sattus aga kirjaga konjakipudel?

Tulevastele põlvedele määratud pudelkirjast pole kuulnud ei Treffneri direktor Helmer Jõgi ega kooli keldris vundamente kindlustanud OÜ Wunibald Ehituse juhataja Toivo Traksmaa.

«Küllap läks see koos mullaga välja,» pakub Alar Susi, kui keldriuks klassivendade taga kinni langeb ja mehed Püssirohukeldrisse meenutusõhtule siirduvad.

Printsessi kullakamber

Aga kaks sissevajunud kõnniteeplaati?

Jaani kiriku arhitekt Udo Tiirmaa pole Jaani kirikut ja Treffnerit ühendavast salakäigust kuulnud.

Tiirmaa teab aga, et salapäraste kõnniteeplaatide kohal maja sees asus sajandeid tagasi kuivkäimla.

Sellist ruumi vajas isegi Kuramaa printsess Hedwig.

Käimla all paksu müüri sees asus avar mustusekamber, mida sai tänava poolt tühjendada.

«Nii mustusekamber kui tühjenduskoht on tänini alles,» ütleb Udo Tiirmaa. «Eks sajandid sõid selle tühjenduskoha puust luugi ära ja nii need kõnniteeplaadid sisse vajusidki.»

Koolipoiste noor kuum veri. Salaigatsused, õrnrohelised unistused, müstikajanu - ja kõigest üks mustusekamber.

Mis sellest, et Kuramaa printsessi oma.

Elu on ikkagi ebaõiglane.