Aivar Kull
tartu@postimees.ee
Aivo Lõhmuse jõuline tundelüürika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast pikemat vaikimist luuletajana on Aivo Lõhmus avaldanud kogumiku «Hüüdja hääle murre», mis sisaldab nii uuemaid värsse kui ka valiku varasematest kogudest.
Lõhmus on ise tunnistanud, et alustas luuletamist juba kümneaastaselt, ja otsekohe armastuslüürikaga.
1976-82 avaldas ta järjestikku kolm värsikogu, hiljem romaani «Alla orgu ja üle jõe» ning soomekeelse luulekogu. Vahepeal tegutses ta põhiliselt tõlkijana-toimetajana, nii on «Hüüdja hääle murre» Lõhmuse esimene raamat taasiseseisvunud Eestis.
Kes mäletab Lõhmuse teravatoonilisi poliitilisi ülesastumisi ja loodab ka luulekogust leida seisukohavõtte praeguse eesti elu kohta, see peab küll pettuma - põhiosa moodustab isikukeskne tunde- ja mõtteluule.
Globaalsete kujundite tulv
Mõneti rabeda ja heitliku debüütkogu järel soovitas Jaak Jõerüüt Lõhmusele «oma mäsleva sisemuse teadlikumat taltsutamist». Hilisemates kujundileidlikes ja pingestatud vabavärssides on see autoril suurel määral õnnestunudki.
Neljast tsüklist koosneva raamatu kõige efektsem ja vahest ka kõige mõjuvam osa on esimene tsükkel, mis esitab Lõhmuse armastusluulet varemtundmatus intensiivsuses ja kujundisäras.
Erootilise külgetõmbejõu võrdpiltideks on võimsad loodusnähtused: joad ja kosed, veeuputused ja maavärinad, vulkaanipursked ja hiidlained. Mängu tulevad isegi mastodonid ja megasaurused.
Neist suurejoonelistest kujunditest küllastatud vabavärssides poetiseerib autor ühtaegu nii armastuse loovat kui ka hävitavat jõudu. Erootika on siin vahel äärmuseni bioloogiline ja lihalik, vältides samas siiski vägisõnalisi otseütlemisi.
Teatud suuresõnalisust võiks autorile ehk ette heita, ent ometi tuleb tunnustada tema väga isikupäraseid mõttehüppeid ja psüühika süvakihtideni küündivat nägemuslikkust.
Askeetlik mõtteluule
Kontrastina avatsükli tundetormidele sisaldavad raamatu järgmised osad enamasti hoopis vaoshoituma temperamendiga arutlusi ja hetkepildistusi, kus tavapäraseid romantilisi kujutelmi elustavad aeg-ajalt sürrealistlikud-grotesksed või ka idamaiselt askeetlikud kujundusvõtted.
See on luule, mis oma paremikus «hingepõhjani lõikab/terava saatusejoone» (lk 82).
Kolmas tsükkel koosneb tervenisti luuletustest, mis on varem ilmunud kogudes «Aastarangid» ja «Puumaamees». Ka viimases tsüklis on värsse aastakümnete tagant, minimaalne viimistlemine on varasemale loomingule ainult kasuks tulnud. Valik varasemast on saanud üsna range.
Nii näib «Hüüdja hääle murre» olevat õige lähedal esinduslikule valikkogule, mis ei taotle anda ülevaadet kõigist autori suundumustest ja hargnemistest, ent mille näitliku ajavälisuse tagant on ometi väga hästi hoomatavad omapärase luuletajaisiksuse teravad kontuurid.