Kaksteist aastat tagasi astus näitleja Tõnu Kattai ooperis «Hansuke ja Greteke» lavale Hansukesena. Laupäeval tuleb ta taas samas ooperis. Sedapuhku nõiana.
Kunagine väike Hansuke ülendus kurjaks nõiaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See nüüdne tulek on muidugi huvitavam kui tollal,» muigab Kattai. «Põhjus lihtne: nõid on huvitavam kui mingi Hansuke.»
Põnev küll, aga vaevarikas. Vähemalt tunnistab Kattai, et ilmselt on see üks raskemaid rolle, mis tal elus ette tulnud. «Maru palju liikumist, sest nõid peab ju atraktiivne olema,» selgitab ta. «Tuleb lastele muljet jätta. Lihtsalt laulev nõid ei pruugi saalitäiele lastele sugugi peale minna.»
Nõid on nõid
Sama on väitnud ka eelmine nõid, teatris 45 aastat töötanud Maimu Krinal. «Ta ütles, et see oli tema elu kõige raskem roll,» meenutab Kattai. Ja võtab jalamaid tagasi sõna «raske», asendades selle hinnanguga «töömahukas».
Viimane väljend tundub talle õigem, sest tegemist on nõia-rolli täitjal üüratult palju. «Ooperis on tavaliselt nii, et teed misanstseeni ära, lähed jood vahepeal ühe kohvi ja siis võtad rahulikult järgmise stseeni,» kirjeldab Kattai. «Aga siin on tegevust maru palju, pool-kolmveerand tundi järjest laval askeldada.»
Tegelikult teab elupõline näitleja Kattai väga hästi, et pärast esietendust, kui tükk käes, ei tundu ükski roll enam keeruline. Või raske. Lihtsalt praegu on välja kukkunud, et ooperi «Hansuke ja Greteke» ettevalmistusaeg on lühem kui tavaliselt: vaid poolteist kuud. Siit ka pisuke ebakindlus.
Tavapäraselt peaksid nõiad ju naised olema, aga sedapuhku on kurjusepall teises seinas.
«Ma ei tea, võibolla praegu majas teisi nõidu lihtsalt pole,» naerab Kattai. «Pealegi on kuri nõid minu meelest pigem sootu olend. Kurjus on ju üks.»
Mil määral siis erinevad kunagine ja nüüdne Hansukese-Gretekese lavalugu?
Kattai jääb mõttesse ja arvab, et mitte oluliselt. Mis sest, et kaksteist aastat tagasi pani lasteooperi lavale vüst Volkonski ja nüüd legendaarse auraga lavastaja Jaan Tooming.
«Lihtsalt osatäitjad on teised,» poetab ta. «Partituuris on ju kõik kirjas: kes kust ja millal tuleb, kes kuhu ja millal läheb. Kondikava on sama mis tollal.»
Kolmkümmend aastat
«Hansukese ja Gretekese» nõiarollid kipuvad minema väärika töökogemusega näitlejate kätte. Eelmisel nõial ehk grand old lady Krinalil oli teatris oldud aega õlul ligi pool sajandit, nüüdsel on vastu panna kolmkümmend aastat.
«Ei ole see pikk aeg midagi, kui praegu mõtlema hakkan,» rehmab Kattai käega.
Vähemalt tundub talle, justkui olnuks see alles eile, kui ta esimest korda lavale tõugati. Oli Kaarel Irdi aeg.
Sõber Väino Puura taris sõber Kattai kättpidi majja. «Vanemuises oli tenoreid vaja. Veidi aega olin kooris, siis solist ja siis tulid rollid,» pajatab Kattai. Üksteise järel.
Alates Stanislausest Zelleri «Linnukauplejas» ja lõpetades kindral Pipo de Frascattiga Kalmani «Montmartrei kannikeses». Nende vahel ka suurroll Eisenstein Straussi «Nahkhiires» aastal 1986.
Kattai arvab ise, et kokku on rolle tükki seitsekümmend. Kunagi luges üle.
Omaaegne röögatu töökoormus, kus etendus etenduse otsas kinni ja hingetõmbeaega vähe, on Kattai sõnul kõva põhja andnud.
«Kes suutsid Irdi perioodi üle elada, said vägeva kogemuse,» ütleb ta.
Mis sest, et Vana Hirmus ei lasknud näitlejail lavastuse ettevalmistamisel sekunditki oma mõtteid rakendada, vaid kippus iga näpuliigutust ette näitama.
Lavastaja näitas, näitleja tegi. Siis lootsid iseteadlikud näitlejad, et kunagi õnnestub ise mõelda ja teha. Kogemus tuli. Peab uskuma, et väärt kogemus.
«Kord, kui selline võimalus tõepoolest tuli, ei mõistnud keegi äkki oma mõistusega midagi teha,» muigab Kattai.
Seevastu «Hansukese ja Gretekese» lavastaja Jaan Toominga stiil on Kattai sõnul just see, millest näitlejad tollal unistasid: mõelge ise.
«See on lihtsalt selline stiil,» muheleb Kattai.
Jälle kogemus.
Hansuke ja Greteke Vanemuises
Laupäeval esietendub Vanemuise väikeses majas Engelbert Humperdincki lasteooper «Hansuke ja Greteke». Lavastaja on Jaan Tooming, muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp ning kunstnik Esti Kittus.
Nimiosi laulavad Merle Jalakas (Grete) ja Karmen Puis (Hans). Teistes osades: Valentina Kremen, Jaan Willem Sibul, Tõnu Kattai ja Tatjana Romanova (tema hääl kõlab lindilt).
Etenduses osalevad teatri balletistuudio õpilased ja lastekoor Kurekell.
Ooperi teksti on eesti keelde tõlkinud Peeter Volkonski, kelle lavastatuna see ka 1989. aastal Vanemuise laval esietendus.
Esmakordselt sai «Hansukest ja Gretekest» Vanemuises näha aastal 1913, kui selle lavastas Paul Pinna.
Ooperi aluseks on vendade Grimmide samanimeline muinasjutt. Ja nagu teisteski Grimmide lugudes, saab siingi headus võidu kurjuse üle.
Paljud kriitikud on arvamisel, et veel praegugi, rohkem kui sada aastat pärast loomist, olevat Engelbert Humperdincki «Hansuke ja Greteke» üks maailma parimaid lasteoopereid.
Vaata lisaks: www.vanemuine.ee