Mihkel Muta muie värvib mälestusi Võru tänavast

Võru 182 kõrvale, sein vastu seina, on kerkinud monstrumi moodi majakolakas. Foto: Margus Ansu

Rõdu all datlipalmide salus siristavad tsikaadid. Päikeseloojang on kõrbeoaasi toonud kosutavat jahedust. Aga jalutada ei ole isu – pilkases pimeduses võngutavad skorpionid mürgiastelt. Parem juba loen hotellitoas.

Võtsin Tuneesia reisile kaasa Mihkel Muta mälestuste äsja ilmunud teise raamatu, mille lugemist alustasin kogemata Tallinna lennujaama sõitmise eelõhtul. Ei saanud enam pooleli jätta ja kotis oli vaba ruumi ka.

Ei kahetse, et tassisin seda valges ümbrispaberis musta raamatut Mustal Mandril kaasas tervelt nädala.

Lugemine viis mind ajarännule poole sajandi tagusesse Tartusse, millest Mihkel Muta mällu on jäänud huvitavaid üksikasju pereelu, eramuehitamise, kaubanduse, transpordi, vaba aja veetmise ja paljude muude eluvaldkondade kohta.

Võru 182 eramu

Mälestuste põhiosa keerleb Võru 182 eramus, aias ja selle läheduses. Maja laskis pereisa, inglise filoloog Oleg Mutt ehitada Kiidjärve mõisast kohale veetud materjalist. Maja valmimise ajal asus sealsamas sadakond meetrit eemal linna piir, nüüd on see nihkunud paar kilomeetrit Võru suunas.

Kui juttu on Jalaka tänava alguse poest, meenuvad Mihkel Mutale maiustused. «Kooli minnes või sealt tulles ostsin poest vahel tuutu kommi nagu kõik lapsed. Eriti meeldisid mulle klaaskommid «Barbaris» ja pastilaa. Samuti martsipan šokolaadis ning jääšokolaad.»

Aeg on teinud oma töö. Vanadest olijatest ei ole suurt kedagi alles jäänud.

Autor on pikkinud mälestuste vahele põikeid tänapäeva. Nende lugemisel kerkis ikka ja jälle vaimusilma ette autori irooniline muie. (Ja eks ole ju peen iroonia kogu tema loomingu jämedamaid alustalasid.) Need muiged lisavad värvilaike üldiselt jahedavõitu, justkui kiretu kõrvaltvaataja kirjapanekusse.

Väärt lugemine. Värskendab mälu ja avardab silmaringi nõukogude Tartu suunas. Kogunisti ootasin Tuneesiast kojujõudmist, et lugeda läbi ka mälestuste esimene osa.

Toonased naabrid

Selles samuti tänavu ilmunud raamatus alapealkirjaga «Eesti doomino. Eelmälestused» kirjutab Mihkel Mutt vaaremadest ja -isadest (tema vanaisa Victor Mutt oli sõjaväelane ja diplomaat) ning kaugematestki sugulastest (sh Ljubov Rimm, kes oli luuraja Richard Sorge šifreerija).

Mälestuste avaraamatus on muu huvitava hulgas autori selgitus oma perekonnanime kohta. «Suurima tõenäosusega ei tulene mu nimi üldsegi mustast karvasest putuktoidulisest (talpa europea), vaid teatavast kalapüügiriistast,» märgib ta. «Seega peaks mu nime käänama hoopis Mutt-Muta-Mutta.»

Siinkohal küll kirjanik eksib. ÕS käänab ka seda noota tähistavat sõna mutt-muti-mutti. Kuid nimeomaniku soovile tuleb vastu tulla, meenutagem siinkohal kas või Lennart Meri juhtumit.

Mälestuste teises raamatus kirjutab autor ka oma toonastest naabritest. Käisin neid üleeile vaatamas, et küsida, milline on nende meenutustes Mihkel Mutt.

Käisin ka Võru 182 ukse taga, kuid kirjaniku ema, saksa keele õpetaja Laine Mutt, ei olnud vist kodus, uks jäi suletuks.

Aeg on teinud oma töö. Vanadest olijatest ei ole suurt kedagi alles jäänud. Ainult Evi Vardja mäletab aega, mil Mihkel ja tema vend Andres olid nublud.

«Muti poisid käisid meie lastega ühes koolis – 8. keskkoolis. Toredad poisid olid nad mõlemad,» meenutas Vardja. «Meie väga pidasime nende perest lugu, nad olid ikka õppinud inimesed.»

Muidugi ei ole keegi vigadeta ja eks teinud ka poisid omal ajal koerust, kuid Evi Vardjale ei meenunud mitte midagi hullu.

Vigadest ei ole mööda pääsenud ka raamat. Näiteks esimeses osas lk 35, kus Mutt oma nime päritolu selgituses on pannud kirja karvase putuktoidulise ladinakeelse nime talpa europea, mis ametlikult on Talpa europaea.

Ei see viga ega ka mõni üksik üleliigne või puuduv täht mõnes eestikeelses sõnas vähenda aga mälestuste teise raamatu (esimese samuti!) paeluvust ja kirjandusloolist olulisust. Mulle kui tartlasele on see eriti tähtis viimase poole sajandi Tartu eluolu kujutajana.

Kolleeg Hindrey

Hea oli raamatus näha märguandeid, et mälestusi lisandub õige mitme kaantevahe võrra. Kui ma veel Tuneesias tsikaadide siristamist kuulasin, ilmus Sirp nr 39, milles Mihkel Mutt räägib intervjuus viienda mälestusteraamatu kirjapanekust. Ja ta lisab, et kirjutada oleks veel ühest-teisest-kolmandast.

Nii ületab Mihkel Mutt oma kolleegi, samuti ajakirjaniku, kirjaniku ja kriitiku (muide, nende juured ulatuvad Lõuna-Eestis lähestikku – Tuhalaane ja Abja vahel on paarkümmend kilomeetrit) Karl August Hindrey memuaarideproduktsiooni. Seda ilmus aastail 1929–1931 viis köidet.

Ootan suure huviga mälestuste uusi kirjapanekuid. Mõnus lugeda nii Lõuna-Eestis ja Sahara serva peal kui ka mujal laias maailmas, näiteks Tallinnas ja Haapsalus, kus Mihkel Mutt praegu põhiliselt elab ja töötab.

Raamat

Mihkel Mutt, «Mälestused II: Võru tänav. Lapsepõlv»,

toimetanud Maiga Varik, kujundanud Tiina Tammetalu, koos fotolisaga 207 lk, kirjastus

Fabian, 2009.