Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui pildid mõistaksid rääkida, oleks Kivisilla pildigalerii vestlusvada täis. Näitus «Dialoog 2000 versus 1940» toob publiku ette valiku kunstimuuseumi alusvarast ja taiestest, mis on fondides koha sisse võtnud lähiminevikus.
«Dialoogi 2000
versus
1940» kuraatorid Mare Joonsalu ja Tiiu Talvistu iseloomustavad suurväljapanekut eelkõige Tartu kunstimuuseumi juubelinäitusena. Alles seejärel tulevad kõne alla piduliku maiguga nimetused: aastalõpunäitus ja aastatuhandelõpunäitus.
Olgu kaht galerii korrust täitval näitusel mis nimi tahes, Joonsalu ja Talvistu valitud taieste kogum on väärikas.
Selgeks saab pilt sellest, kuidas koguneb kunst muuseumi fondidesse.
Ka see, milliseid teid pidi on kulgenud eesti kunsti areng alates 1930. aastatest tänapäevani. Ja loomulikult dialoog: Joonsalu ja Talvistu sõnul ei astu omavahel suhtlusse üksnes kaks saalitäit pilte, vaid autorid, ajastud ja þanrid.
Ilmselt kuraatoridki? Selle peale muigab tandem Joonsalu-Talvistu vandeseltslaslikult, aga südant puistama ei kipu.
Joonsalu kureerida oli näituse esimene osa: see, mis tutvustab kunstimuuseumi alusvara. Viimase moodustamine algas 1938. aastal.
«Siis pöördus kunstiühing Pallas kunstnike ja kunstiasutuste poole üleskutsega annetada töid tulevase muuseumi tarvis,» selgitas ta. «Kogu, kuhu kuulus 133 teost, moodustus õige ruttu.»
Joonsalu lisas, et tegelikult tutvustab «Dialoog 2000 versus 1940» aluskogu kolmandat korda. «Loomulikult pole väljas kõik tööd,» tähendas ta. Ühtpidi poleks see võimalikki, sest osa teoseid hävis või jäi kaduma sõja ajal.
Teisalt ei mahuta pildigalerii ruumid niiehknii kõike, mis kuraator tahaks välja panna.
Joonsalu hinnangul oli aluskogu vaatamata juhuslikkusele selle kujunemisel tugev kollektsioon.
Tänaseks on nii mitmedki nendest töödest arvatud eesti kunsti kullafondi.
Näituse teise, Talvistu kureeritud osa moodustavad muuseumisse aastail 1998-2000 tulnud kunstiteosed. «Viimased kümme aastat on muuseumi ostukomisjon ise kogude juurdekasvu eest hea seisnud,» selgitas Talvistu. «Esmajärjekorras oleme tähelepanu pööranud tänapäevasele eesti kunstile, viimasel ajal eeskätt noortele autoritele ja uuele meediale.»
Nii säilitab muuseum maalide-skulptuuride kõrval ka installatsioone ning foto- ja videokunsti.
Uus ja vana on leplikult kõrvuti. Nii ka dialoognäitu-sel.
Ühes on mõlemad kuraatorid ilma mingi dialoogitaüht meelt: muuseumis tasub käia.
«Nii mõnigi inimene on pärast muuseumikülastust väitnud, et see on rohi, mis aitab hinge ravida,» rääkis Talvistu. «Olen rõõmsalt üllatunud, kui inimesed selle välja ütlevad. Põhimõtteliselt on näituselkäik kui kohvipaus - tuled lõunatunniks ja lihtsalt puhkad.»
Mis peaasi, selline puhkepaus möödub väärikas seltskonnas.