Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu linnamuuseum loodab tuleval sügisel külastajatega kohtuda oma uues kodus, restaureeritud aadlielamus.
Pärast 1775. aasta suurtulekahju Tartus andis Katariina II välja määruse, mis lubas ehitada linna ainult kivimaju.
18. sajandi lõpuveerandil tegutsesid põlenud ja ülesehitavaid töökäsi vajavas Tartus peamiselt Saksamaalt ja mujalt sisserännanud meistrid.
Üks neist oli Johann Heinrich Walter. Tema jooniste ja otsese juhtimise järgi ehitati Tartu raekoda, kolmekorruseline maja Raekoja plats 8 ning aadliperekond Pistohlkorsi esindushoone Narva mnt 23.
Rikkaliku sisekujundusega aadlielamu kerkis üle jõe äsja valminud uhke Kivisilla (1784) taha tollase Emajõe lisaharu, Koolujõe kaldale.
Pistohlkorside maja sai valmis raekojaga peaaegu samal ajal (1790). Väikeseks paleeks kutsutud kanaliäärses hoones oli eriti pidulikult kujundatud teise korruse saal.
Sellesse Eestimaa mitme mõisa omaniku linnamajja ongi asunud Tartu linnamuuseum.
Aadlipalee elulugu
Elu pole muinasjutt. Aadlipalee ilu ei tardunud oma esialgsesse poosi. Sajandid on maja ära vaevanud. Uued omanikud on teda väänanud nii vaimselt kui füüsiliselt oma soovi järgi.
Sellesama Narva 23 maja käekäik kattub suures osas kogu Tartu linna käekäiguga. Tal on ehk isegi rohkem õnne olnud: sõda pole teda vigastanud.
200 aasta jooksul on kunagise aadlielamu omanikud mitu korda vahetunud.
1809. aastal müüs Woldemar Conrad von Pistohlkorsi järeltulija Narva 23 maja koos esindussaali kroonlühtrite, põrandavaiba, seinapeeglite ja peeglilaudadega Tartu ülikooli kehalise kasvatuse õpetajale ja maneeþi tallmeistrile Justus Dauele.
Daue õpetas üliõpilastele ratsutamist, voltiþeerimist (akrobaatilisi harjutusi liikuval hobusel) ja vehklemist. Daue ei suutnud aga maja kuigi pikalt pidada ja andis selle panti.
1857. aastal sai Narva 23 uueks omanikuks Konstantin von Knorring. Esimene korrus oli välja üüritud Saarjärve mõisa omanikule.
1870. aastal müüs von Knorring maja Suurgildi kaupmehele Carl Faurele.
Siitpeale minetas väike Emajõe-äärne palee oma aadellikkuse. Kaupmees Faure pani maja raha teenima. Ta müüs maja esimese korruse äripindadeks, pööningutoad eluruumideks.
Hoone ümbruski oli aegade jooksul muutunud. Maja fassaad ei peegeldunud enam Koolujõe vees. Kanal oli kinni aetud.
Linnamuuseumi direktor Heivi Pullerits näitab unikaalset, 1890. aastast pärit fotot.
Tihedalt vastu Narva 23 on otsamaja. Siin ka vastus mõnede tartlaste rahulolematusele, miks renoveeritud hoone just selline välja näeb.
Heivi Pullerits: «Meie taastame Narva 23 ehitise Walteri jooniste järgi. Seal on hoone ühe kelbaga, mis eeldab, et kohe pidi kõrvale kerkima teine hoone.»
1903. aastal on kaupmees Faure pärijad müünud Narva 23 Jaan Pruulile. Temagi rentis välja äripindu.
Vanade fotode võlu
Luupi appi võttes uurime veel ülesvõtet aastast 1914. Loeme silte. Lombard (ehk pandimaja - toim), Kuznetsovi lauanõude ja lampide ladu, Leevaku villavabriku vastuvõtupunkt, Hermanni raamatupood ja trükikoda.
Linnamuuseumi direktor paneb luubi käest. Viimatinimetatud asutus vajab pikemat kommentaari. Selles majas on toimunud eesti kultuuriloole tähtsaid asju.
1886. aastal rentis Karl August Hermann majja Narva 23 ruumid trükikoja ja raamatupoe jaoks. Selles majas hakati toimetama ja trükkima Pärnust üle toodud ajalehte «Postimees» ning esimest eesti muusikakuukirja «Laulu ja Mängu Leht».
Siin üritas Karl August Hermann välja anda esimest eesti entsüklopeediat «Eesti üleüldise teaduse raamat». Sellest suutis Hermann ilmutada vaid I köite (A-tähe) ja osa II-st (B-tähest).
1938. aastal ostis Narva 23 maja Albert Piirand.
1950. aastatest peale oli see EPA ühiselamuks, 1960ndast said majja ruumid Tartu rajooni raamatukogu ja kultuurimaja.
Tühjaks jäänud maja ostis Tartu linnavalitsus Piirandi pärijailt Tartu linnamuuseumile.