Eduard Vääri heitlus võõrsõnade tulvaga

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Võõrsõnade leksikoni viimane väljaanne lisab varasemate trükkide ligikaudu 20 000 märksõnale veel üle 14 000 sõna ja väljendi.

Kolme mehe leksikoni viis varasemat trükki ilmusid aastatel 1961-83. Pärast Johannes Silveti ja Richard Kleisi surma langes uue väljaande ettevalmistamise koorem Eduard Vääri õlgadele.

Kilplaslik dubleerimine

«Tegeliku töö käigus selgus, et võõrsõnade tulv eesti keelde ületas esialgse ettekujutuse,» tunnistab Vääri teose eessõnas. Et leksikon ilmus juba mais, oli septembris kirjandusmajja leksikoni esitlusele kogunenutel võimalik teha esialgseid kokkuvõtteid raamatu kasutamisest.

Sõnavõtjad (Tõnu Tender, Helju Vals, Vello Salo jt) polnud kiitusega kitsid, kõrgelt hinnati leksikoni sõnavalikut ja ammendavust. Tegemist pole üksnes sõnakogumiga, vaid teatmeteosega laiemas mõttes, mis kajastab viimaste kümnendite murrangut elu- ja mõtteviisis.

Jutuks tuli ka satelliit- (et mitte öelda piraat-) väljaanne «Võõrsõnastik» (1999).

Tundub küll, et kui Eesti tahaks millegagi pürgida Guinnessi rekordite raamatusse, siis võiks selleks olla kilplaslike ettevõtmiste ohtrus. Tarbetu dubleerimisega kaasneb niigi väikeste jõudude killustamine.

Sisukas artiklis «Võõrsõnade liikumine eesti keelde» septembri «Keeles ja kirjanduses» on Eduard Vääri küll vaid möödaminnes nentinud: «Võõrsõnade leksikoni 6. trüki ettevalmistamist püüdis kahetsetavalt segada TEA kirjastus, üllitades 1999. aastal «Võõrsõnastiku», mille põhikarkass on pärit «Võõrsõnade leksikonist».

Kui kasutaja ei leia leksikonist mõnda uuema aja moeväljendit, ei tasuks tal siiski nuriseda. Ühepäevaliblikad leksikoni ei pääse, pikema kasutusega väljendid aga jõuavad sinna varem või hiljem.

Vääri rangus ja tolerantsus

Eelmainitud artiklis ütleb Vääri, et tuli teha valik, sest eesti keel pole prügikast, kuhu kõik sinisilmselt sisse laduda.

«Teadlikult on välditud hübriide, aguli- ja slängivorme ning kõnekeelseid lühendeid.»

Kuid koostamise aluseks on seejuures demokraatlik põhimõte, mida toonitatakse leksikoni eessõnas: «Lingvistikas on aksioomiks, et keelenähtused ei ole ilusad ega inetud, lubatavad või mittelubatavad - kõige üle otsustavad keelekasutajad.»

Leksikoni sirvides tuli mulle pähe otsida foobiatega seotud märksõnu. Kui eelmises väljaandes olid agora-, andro-, klaustro- ja nüktofoobia (hirm vastavalt lagendiku, meeste, kinnise ruumi ja ööpimeduse ees), siis uues trükis on lisandunud gefüro-, geronto-, ksenofoobia (hirm silda ületada, vanuritevaenulikkus, hirm kõige võõrapärase ees).

Kindlasti on teose tulevases väljaandes veelgi enam foobiaid - nii on leksikon lisaks kõigele ka inimloomuse arengukäigu peegel.

Üks asi aga, mida me siiski ei peaks kartma, on eesti keel. On tähenduslik, et Eduard Vääri meile aegajalt meelde tuletab: «Oma sõna on peaaegu alati parem kui võõrsõna.»

Raamat
Võõrsõnade leksikon.
Koostanud Eduard Vääri, Richard Kleis, Johannes Silvet.
Parandanud ja täiendanud Eduard Vääri.
6. trükk. Tallinn, Valgus 2000.

Aivar Kull

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles