Nende toel. Kes nad on?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Pallurid Saksamaalt Kanadani ja Kamerunist Venezuelani. Võõrmängijad poseerimas Tartu Postimehele: Bernard Schachner (vasakult, Tammeka), Badr Hamdouchi (Tammeka), Todd Abernethy (TÜ/Rock), Sercan Konal (Tammeka), Enderwin Herrera (Pere Leib), Panagiotis Vouis (Tammeka), Baiano (Pere Leib), Fidele Eric Afila Oleme (Tammeka), Moritz Stehling (Tammeka), Scott Morrison (TÜ/Rock).

FOTO: Margus Ansu

Tänavusel hooajal on Tartu pallimänge õnnistanud eriti suure hulga võõrleegionäridega pea igast maailma otsast. Kõik nad on ihu ja hingega väljas selle eest, et Tartu sporti kõrgel tasemel hoida. Kõik nad on vaimustatud siinsetest sõbralikest inimestest ja mitte nii väga vaimustatud Eesti jahedast kliimast.


Enderwin «Eddy» Herrera 

(Venezuela, s 31.05.1983)


Külm on Tartus, ütleb mullu Pielaveden Sampo ridades Soome meistriks tulnud 191 cm pikkune nurgaründaja, olgugi et peaks põhjanaabrite juures meie kliimaga harjunud olema.
 
Pere Leiva võrkpallimeeskond jahtis Herrerat juba mullu, tollal otsustas ta aga veel teisele poole lahte jääda – ja õigesti tegi –, nüüd on Soome meistrikuld taskus ja sellele tahab Eddy tänavu Eesti kulla kõrvale panna. «Tahan olla tšempion,» sõnastab Venezuela mees oma eesmärgi. 

Eesti kohta sai ta lähemat infot oma agendi käest, kes rääkis talle majandusest, samuti inimestest. «Ütles, et inimesed on peaaegu samad mis Soomes,» kirjeldab Eddy.

Herrera oli kaheksa-aastane, kui võrkpalli mängima hakkas. Teine ala, milles ta kätt proovinud, on pesapall. Lemmikalad võrkpalli kõrval ongi pesa- ja korvpall. Koos meeskonnakaaslase Baianoga käib ta ka ülikooli spordihoones Rocki mänge vaatamas. 

Esialgu suhtlebki ta kõige rohkem Baianoga. «Käin vabal ajal Baianol külas ja me lähme linna peale. Ega mul rohkem tuttavaid ole. Püüan leida ka eesti sõpru,» sõnab Herrera.

Eksootilisel võrkpalluril on kolm venda, kes nagu ta vanemadki elavad Venezuelas. Mustanahaline võrgumees ise elab Kalda teel ühetoalises korteris ja on oma elamistingimustega väga rahul. «Ilm ei meeldi mulle siin, aga inimesed meeldivad,» kiidab Eddy, «ja saun meeldib mulle väga.»

Rassistlikku suhtumist pole ta Tartus kohanud. «Ma armastan Eestit ja armastan teie ilusaid tüdrukuid,» sõnab vallaline Herrera.

«Pruuti pole… aga kui te kirjutate seal ajalehes, äkki panete mu telefoninumbri kirja?» lõõbib ta. 

Todd «Todds» Abernethy
(USA, s 24.07.1984)


Mullu Riia Baronsis pallinud Abernethyle on Tartu ja Rock vanad tuttavad. «Muidugi on Tartu tunduvalt väiksem linn kui Riia, aga oleme koos naise Micah’ga väga rahul. Kõik inimesed siin on väga sõbralikud,» ütleb Rocki mängujuht.

Abernethy on väga rahul ka oma elamistingimustega Roosi tänaval Tanel Teinile kuuluvas korteris. «Tiim on meie eest hästi hoolitsenud ja loonud meile kõik mugavused. Mul on suurim korter mu Euroopas mängimise aja jooksul.»

Lisaks sõbralikele meeskonnakaaslastele, kes Abernethyt tema Lätis mängimise tõttu Toddsiks kutsuvad (Läti kombe kohaselt s nime lõpus – toim.), on ameeriklane koos abikaasaga leidnud ka mõned tuttavad väljastpoolt tiimi.

Muuseas, Toddi naine küpsetab suurepärast pikkpoissi, rooga, mille kohta teine Rocki leegionär Scott Morrison  ütleb tunnustavalt: winning meatloaf.

Elu Tartus meeldib ameeriklasele väga, vaid üks ebameeldivus on (milles pole küll Tartu süüdi). «Kella keeramine – juba viiest õhtul on pime,» selgitab Abernethy, «samuti on talv siin karm, aga pole viga, kevadel läheb soojemaks.»

Korvpalli hakkas Todd mängima siis, kui käima õppis. Piltlikult öeldes sündis ta, pall käes.
Võistlustel hakkas tulevane proff käima aga juba 5-6-aastaselt. «USAs alustatakse väga noorelt,» ütleb ta. 

Mees on noores põlves mänginud veel ameerika jalgpalli, euroopa jalgpalli, tennist, golfi ja pesapalli. «Ent kui saad vanemaks, tuleb keskenduda ühele – ja see oli korvpall,» sõnab Abernethy, kes oma lemmikkorvpalluriks peab Steve Nashi. 

Sercan «Sergio» Konal
(Türgi, s 29.03.1988)


Tegelikult on Konal sündinud Berliinis, vanemad on tal pärit Türgist. Jalgpalliga alustas ta väga noorelt. Alguses tagus ikka sõpradega aastaid hoovi peal nahkkera, enne kui hobi elukutseks sai.

Saksamaal on jalgpall vaieldamatult tähtsaim spordiala, seega polnudki eriti muud valikut.
Konali lemmik on itaallane Gennaro Gattuso – tehniliselt väga hea mängija, kuid Konalile meeldib eriti tema võitlusvaim. Muidugi on oluline tema tehniline arsenal, kuid ka tema mäng on võrreldes teistega pisut jõulisem. Gattuso mängustiili vajab iga meeskond ning Konal soovib selliselt mängida ka Tartus.

Konal mängib meelsasti tennist, telekast vaatab ka golfi.

Kaasa elada meeldib veel korvpallile, sest parim sõber Achmdschah Zazai on profikorvpallur, kelle meeskond Artland Dragons peagi Tartu Rockiga vastamisi läheb.
Konali arvates on Tammekal potentsiaali tõusta 3-4 aastaga Eesti tippu, praegu on mängijad veel liiga noored.

Tartu on liiga väike, see häirib natuke metropolis üles kasvanud noormeest. «Berliinis on alati midagi toimumas,» ütleb ta. Samas meeldib talle puhas Tartu kesklinn. Eriti suvel.
Konal elab koos meeskonnakaaslastega Narva maanteel. Tingimused on korralikud, elamiskulude pärast muretsema ei pea.

Söömas käiakse palju McDonald’sis. Toit on normaalne ja kõik vajalik kättesaadav. Ka hind on sama mis Saksamaal. Konal tunneb vaid puudust ema kokakunstist.

Pidudel türgi päritolu jalgpallur eriti ei käi, samuti öösel väljas, mees on pühendanud end spordile. Vahel lubab endale pidu, kuid lõpetab kindlal ajal. 

Fidele Eric Afila Oleme
(Kamerun, s 10.10.1985)


Seitsme-kaheksa-aastaselt hakkas Eric oma kodumaal, jalgpallis vägagi tasemel Kamerunis, palli taga ajama. Enne Maarjamaale saabumist tagus ta palli Prantsusmaal Paris FCs. Suvest saadik Tammeka  kaitsemängija rollis mees peab oma lemmikmängijaks ja eeskujuks kaasmaalast Rigobert Songi.

Jalgpalli kõrval meeldib mustanahalisel vutimehel vahel ka tennisereketit vihistada.  Kamerunis mängib jalgpalli ka Ericu poolvend, teine vend on tal profipoksija. 

Tartust ega Eestist ei teadnud kamerunlane suurt midagi. Abiks oli internet. «Linn on väga ilus, meeskond on sõbralik, ja meil on koos väga lõbus,» ütleb pika nimega aafriklane. «Meeskond võttis kohe hästi vastu. Pole olnud mingeid probleeme ei treeneri ega mänedžeridega.»

Ka elamistingimustega on Eric rahul. Taaralinnas on tema koduks hotell Tartu, sealt on hea lähedal tiimikaaslastega koos vahel Rehepappi sööma siirduda.

«No!» kostab ta konkreetselt ja lühidalt vastuseks küsimusele, kas on olnud mingeid probleeme tema nahavärvi tõttu. Pigem vastupidi – tartlased on väga sõbralikud. «Ja Eesti tüdrukud on väga ilusad,» lisab vallaline Eric muheledes. 

Bernard Schachner
(Austria, s 03.10.1987)


llm on meeldiv, kõik on meeldiv. Ehk pisut külm, aga sellest pole midagi. Jalgpalli mängimiseks tingimused OK, ütleb juulist saadik Tammeka ridades ääreründaja kohta täitev Schachner.

Steiermarki liidumaalt Grazist pärit Schachner mängib jalgpalli lapseeast peale. Teistest spordialadest on tegelenud ka näiteks ujumisega, kuid seda vaid harrastaja tasemel. Telerist vaatab ta samuti pigem ainult jalgpalli, eriti siis, kui näidatakse tema lemmikmängijat ja eeskuju Christiano Ronaldot.

Eestist ega Tartust ei olnud austerlane enne siia jõudmist varem midagi kuulnud. «Tartu on meeldiv linn, mitte liiga suur, mitte liiga väike,» iseloomustab ta.

Siin on Schachner eelkõige  seetõttu, et end sportlikult arendada. Mees usub, et Tartus mängimine annab kindlasti ka karjäärile palju juurde. Vutimees soovib end näidata paremana kui teised mängijad, see annab edaspidiseks võimalusi.

Elamistingimustega Taaralinnas on austerlane väga rahul. Perekonda ta veel loonud ei ole. Oma tüdrukut ka veel ei ole, samas mees end liigselt ka ei piira. «Natuke meelelahutust peab alati olema,» muigab Schachner. «Samas on jalgpall mu elukutse ja seda võtan väga tõsiselt.»

Moritz Frederick Stehling
(Saksamaa, s 25.05.1987)


Kui sa elad Saksamaal, siis kuulub jalgpall lapsest saadik elu juurde. Jalgpall peab olema, muu võib olla, ütleb Lääne-Saksamaalt Aachenist pärit Stehling.

Eeskujuks peab suvest saadik Tammeka väravat kaitsnud Stehling kaasmaalast Oliver Kahni. Täiesti Kahni sarnane ta siiski olla ei tahaks. «Kahni iseloom ei meeldi üldse, kuid mängijana on ta väga hea,» ütleb üdini jalgpallile pühendunud Stehling. Ühegi teise spordialaga ei ole ta tõsisemalt tegelenud.

Telerist meeldib vaadata  igasuguseid spordialasid. «Kõike, mis pole golf,» täpsustab ta.
Eestist oli Stehling enne siia tulekut õige veidi tuttavate käest kuulnud, kuid Tartust mitte midagi. «Tartu on ilus linn, siin on tore,» on ta nüüd rahul. «Liiga suur linn oleks tüütav. Tartu on parajalt suur.»

Tammekasse jääb väravavaht hooaja lõpuni. Ka edasise koostöö vastu klubiga ei ole tal midagi. Uue hooaja plaanid ei ole veel selged. Võibolla jätkab siin, võib ka olla, et naaseb Saksamaale. Kindel on see, et jalgpalliga ta jätkab.

Perekonda Stehlingil veel ei ole, ta peab end selleks liiga nooreks. «Tüdrukutega ei tegele praegu, keskendun jalgpallile. Mäng on kõige tähtsam,» sõnastab ta. 

Scott Morrison
(Kanada, s 3.01.1986)


Morrisoni üllatas Tartus see, et siin räägivad peaaegu kõik inglise keelt. Mullu mängis ta Ungaris ja seal oli keelega suurem probleem. «Noored inimesed veel rääkisid, aga vanemad mitte. Poodides, restoranides seal inglise keelt ei kohanud, siin aga räägivad peaaegu kõik,» tunnustab Rocki kanadalasest keskmängija.

Morrison oli umbes kümneaastane, kui korvpalli mängima hakkas. «Meeldis ka ameerika jalgpall ja hoki, aga ema ei lubanud mängida,» meenutab ta. «Ema kasvatas mind üksi ja kartis väga, et saan viga.»

See-eest meeldib Morrisonile ameerika jalgpalli ja hokit telekast vaadata. Eriti fännab ta Vancouver Canadiansi. Tõsi, Euroopas on ajavahe tõttu Ameerika liigasid keeruline jälgida.
«Mul ei olnud mingit ettekujutust, kus on Eesti või üldse Baltimaad,» tähendab Morrison, et suvel tuli kõvasti internetis surfata ja Eesti, Balti liiga ja Rocki meeskonna kohta võimalikult palju õppida.

Tulek Rocki oli Morrisonil selge valik – hüpe kõrgemale tasemele võrreldes Ungari liigaga. «Siin saab rohkem kogemusi ja jääb ka ise paremini silma,» sõnab ta. 

Scottile meeldivad Tartu tüdrukud – ilusad, blondid ja räägivad inglise keelt. Linn on väike, aga see-eest on kõik käe-jala juures. Jalutades jõuab kõikjale.

Samas ei istu Eestiga umbes samadelt laiuskraadidelt pärit mehele siinne külm kliima. «Oktoobri esimesel nädalal oli juba mu auto härmas,» on kanadalane meelehärmis, «veel tuleb viis kuud oodata, enne kui soojaks läheb.» 

Badr Hamdouchi
(Maroko, s 16.02.1983)


Viimati Küprosel Alki Larnaca klubis jalgpalli taga ajanud Hamdouchi on suvel JK Tammekasse tulnud rahvaste paabeli keskpunkt ehk meeskonna polüglott, kelle abil saab end arusaadavaks teha nii saksa-, prantsus- kui portugalikeelsetele Tartu jalgpalluritele.

Tartusse tuli ta koos türgi päritolu Sercan Konaliga, enne Tammekasse sattumist ei teadnud uutest meeskonnakaaslastest ega klubist midagi.

Paari Eesti tuttava kaudu riik talle päris tundmatu polnud. Teada oli ka, et Tartu jalgpall pole tänavu just hiilgaval tasemel.

Mõned kuud siin mänginud, on ta sõbraliku tiimiga väga rahul. Samuti elamistingimustega Narva maanteel kiriku lähedal korteris. «Korter on väga hea, teleka ja köögiga,» kiidab marokolane. Toitu ostavad vutimehed põhiliselt Maximast ja kokkavad kodus ise. Vahel käiakse söömas Rehepapis ehk «ripapapis» nagu Hamdouchi keerulise kõlaga eestikeelset nime ise hääldab.

Eestimaisest jahedast ilmast Badr end heidutada ei lase: «Ma arvasin, et on hullem. Olen mänginud ka Leedus ja seal oli siis väga külm ja lumine… Siin on väga OK.»

«Kui on külm, tuleb kiiremini joosta,» võtab sportlane ise kokku. «Marokos on muidugi palju soojem kui siin, ent olen Saksamaal külma ja lumega harjunud, ka seal sajab aeg-ajalt lund, seega mind külm väga ei hirmuta.»

Pühendunud jalgpalluril vuti kõrvalt eriti muuks aega ei jää. Vahel käib jooksmas või fitnessklubis. Vahel koos meeskonnakaaslastega linnas jalutamas, harva ööklubis.

Panagiotis «Panos» Vouis
(Kreeka, s 23.10.1985)


Väikeselt 20 000 elanikuga Kalimnose saarelt pärit Vouis alustas jalgpalliga 7-aastaselt. Kui sai 16, kolis jalgpalli pärast Saksamaale, soovides seal rohkem sellele spordialale pühenduda. Vanemad ja sugulased jäid Kreekasse. Kas tulevikus kodumaale tagasi minna või jääda elama mõnda teise riiki, pole Vouis veel otsustanud.

Kreekas on jalgpall väga populaarne. Tõsi, viimased 10 aastat on korvpall populaarsem kui jalgpall.  Ka Vouise vend mängis jalgpalli, kuid lõpetas mõni aeg tagasi. Isa elas 10 aastat Austraalias ja mängis samuti jalgpalli. Muuseas, Vouisel on ka Austraalia pass, kuigi ta pole seal kunagi käinud.

Oma eeskujuks peab kreeklane prantsuse vutitähte Zinedin Zidane’i, eriti tema liikumise ja pallitehnika tõttu.

Muudest spordialadest on Tammeka ründav poolkaitsja tegelenud veel korvpalliga. Jalgpallis peab end siiski tugevamaks. Korvpalli meeldib talle ka telerist vaadata.

Tartusse soovitas tal tulla sõber Moritz Stehling, praegune Tammeka väravavaht. Vouis leiab, et tema praegune iga – ta on 24-aastane – on jalgpalluril parim aeg. «Vaimselt ei olnud ma näiteks neli  aastat tagasi hoopiski nii valmis kui praegu,» sõnab ta.

Tartus olemist võtab Vouis kui võimalust saada tuttavaks uue maa ja uue keelekeskkonnaga. Teisalt on kodust ära olla siiski raske, peale meeskonnakaaslaste sõpru pole ja inimesed on võõrad.

Vouis on tähele pannud, et Eestis süüakse palju kartulit. Kreeklane on ka ise hakanud rohkem kartulist toituma.

Jonatas «Baiano» de Oliveira
(Brasiilia, s 28.12.1981)


Pere Leiva mulluse imelapse Oliver Venno asemele tulnud 204 cm pikkune diagonaalründaja  Baiano pallis viimased aastad soojal maal – Qataris, viimati Al Khor Sport Clubis.  «Emiraatides oli vahel 45 kraadi sooja, seega on siin väga külm,» ütleb ta.

Tippvõrkpalli jõudis Baiano suhteliselt hilja – 22-aastaselt. Brasiillasena üritas ta mängida ka jalgpalli, aga leidis, et on selle jaoks liiga pikk ja kõhn.

«Lapsena sundisid vanemad mind pidevalt õppima ja ma ei saanud seetõttu eriti sõpradega õues mängida. Siiski leidsin viisi, kuidas seda teha. Hakkasime üle aias asuva müüri võrkpalli mängima,» selgitab ta oma esimest tutvust võrkpalliga.

Oma elamistingimustega Tartus on Baiano väga rahul. A. Le Coqi spordihoone kõrval asuvast rohelisest korrusmajast on hea lähedal trennis ja mängudel käia.

Ei teadnud brasiillane Eestist ega Tartust varem suurt midagi. «Kui agent ütles, et on siin lepingu sõlminud, otsisin internetist materjali keele, kultuuri ja majanduse kohta,» sõnab ta, «üritasin isegi natuke keelt õppida, aga see on nii raske.»

«Arvasin, et inimesed Põhja-Euroopas on külmad. Aga Tartus nad küll ei ole. Tänaval tullakse juurde juttu ajama,» kirjeldab ta üllatust.

Vaba aega on ta seni veetnud teise Pere Leiva leegionäri Herreraga koos: «Käime väljas lõunatamas või poes. Vahel ööklubis.»

Brasiillase sõnul pole ta kusagil näinud nii palju ilusaid tüdrukuid ühes linnas. «Brasiilias on ka palju imelisi tüdrukuid, aga nad on üle riigi laiali – siin on nad aga kõik Tartus. Ma armastan Eestit,» on Baiano vaimustatud.

Tagasi üles