STEPAN KARJA, Postimees
Üks tragi Tallinna elanik vaidlustas kohtus president Meri 30. juuni käskkirja, millega ta vabastas ametist kindral Kerdi. Samuti peaks üks ettevõtlik Tartu majaomanik kaebama kohtusse linnavolikogu määruse nr 31, mis näeb ette igakuise prahikonteineri tühjendamise. Määrus hakkas kehtima 1. septembril.
Õhuvedu on kallis lõbu
Tallinlasele Allen-Illimar Putnikule ei tohiks isiklikult korda minna, kas meie riigi kaitseväge juhib Kert või Kõuts, ometi ei jätnud ta algatamata tülikat asjaajamist põhiseaduse sätete kaitseks.
Majaomanikku, kelle senine olmekorraldus ei tekita iga kuu konteineritäit jäätmeid, võiks peale isikliku raha kokkuhoiu kehutada protsessima õiglustunne.
Miks anda jäätmekäitlusfirmale võimalus iga pooliku prahinõu tühjendamise eest - või kui elanik(ud) on näiteks kuuks või paariks linnast lahkunud, siis tühja nõusse vaatamise eest - võtta täie nõu hind. Turumajanduses peaks kehtima reegel, et iga välja antud krooni eest saad midagi vastu.
Septembri lähenedes kiirustas mitu majaomanikku ajakirjanikele helistama: ärge lubage sundteenindamist; prahikogumise kohustusest eeskuju võttes võib volikogu panna ka vee, soojuse, elektri ja autoomanikele ehk ka bensiini kulutamise normi. Kui on turumajandus, peaks igal inimesel olema vabadus valida, mida ja kui palju osta või tarbida.
Kui keegi laseb suvel konteineri haisema, andku vastust tervisekaitsele, mis see meisse, korralikesse majaomanikesse puutub! Või nõudku linnavalitsus selgitust prügiveofirma SAB juhtidelt, miks nad ei taha müüa ega rentida väiksemaid konteinereid, mida tasuks lühemate ajavahemike tagant tühjendada, vaid pakuvad ainult 240-liitriseid. Paar vanainimest ei jõu mitte kuidagi sellist kuu ajaga täita. Kõik majaomanikud ei ela ka pidevalt linnas.
Andsime nõu: kaevake määrus kohtusse. Selline asjade käik aga kurtjaile ei meeldi. Eile öeldi Tartu halduskohtu kantseleist, et linnavolikogu 29. juuni määruse nr 31 peale ei ole esitatud ühtki kaebust.
Tasub sõdida
Tagasihoidlikud tartlased peaksid teadma, et nn lihtinimeste kaebuste põhjal on muudetud vähemalt paaril korral omandireformi aluste seadust.
Õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimist lubava paranduse aluseks sai ülemöödunud aasta septembris riigikohtus läbi vaadatud kaebus, mille algatasid väikese paadisadama pärijad Hiiumaal Pühalepa vallas. Tõsi küll, nende kohtuprotsessile lõi soodsa aluse tarmukas Hiiumaa kohtunik.
Teise, ühe Tallinna kohtuniku toetusel alguse saanud kohtuprotsess sai aluseks seaduseparandusele, mis tõi õigusvastaselt võõrandatud vara pärijate ringi tagasi endise omaniku manalasse varisenud poja või tütre abikaasa.
Veel varem, 1994. aastal, äratas tähelepanu Harjumaa Kose valla taluniku Elmur Rikmanni südidus, kes protsessis riigikohtult välja kohtulahendi, et taluseaduse alusel välja kuulutatud viieaastast maamaksuvabastust ei saa teise seadusega kaotada. Nii sai Vanakubja talu peremees 921 krooni maksuametilt tagasi ja maamaksust said vabaks sajad teisedki talunikud.
Alles hiljuti kirjutasid ajalehed noorest juristist, kes tõestas Tallinna kohtus, et pealinna firmad võtavad autode teisaldamise eest raha ebaseaduslikult.
Rohkem kasu kui kahju
Tartlasi peaks julgustama ka majaomanike ühingu mullune pöördumine õiguskantsleri poole tänavapuhastamise reeglite asjus. Õiguskantsler tunnistas heakorraeeskirja mõned punktid seadusevastaseks ja linn pidi heakorraeeskirja kohendama.
Olgu rahakulu õigusabile kui suur tahes, võitva kohtulahendi korral hüvitab selle linn. Arvan, et 1998. aasta juhtum, kus vandeadvokaat Li Uiga võttis Margi-nimeliselt kliendilt aiamaja krunti seadustava Ülenurme vallavalitsuse korralduse tühistamiseks osutatud abi eest 9540 krooni, oli suur erand.
Teised advokaadid on odavamad. Kui aga protsessijaks hakkaks juristist majaomanik, näiteks Uno Lõhmus või Paul Varul, poleks nõustajat vajagi.
Kui kodanikud ei laseks ennast tallata, siis edaspidi kohalik võim ehk ei sünnitaks seadusakte, mis mõne vääniku korralekutsumise pärast põhjustaks ebamugavusi tuhandetele.