Vaatajate ette tuli poliitiline muusikal

Lillerohke lõpuaplaus tõi esietenduse publiku ette peaosatäitjate Lauri Liivi ja Tanja Mihhailova vahele lavastuse kunstniku Walter Perdacheri.

FOTO: Lauri Kulpsoo

«Ämbliknaise suudlus» haarab kaa­­sa eelkõige raske ja mitmekihilise teema veen­­va esitusega. Panna publik kaheks ja pooleks tunniks vanglaseinte vahele on omamoodi julgustükk.



Vanemuise aktiveerunud hoiak tuntud muusikalide lavaletoomisel on silmatorkav. Tulemuseks enamasti plussid. Kas see hoiak mõjutab ka kombinaatteatri lavastuste balanssi, jäägu asjatundjate otsustada.



31. oktoobril esietendunud John Kanderi «Ämbliknaise suudlus» on omaette «ooper» juba temaatika poolest.



Tõsised teemad


Tegevus toimub vanglas ja käsitletakse muusikali kohta üllatavalt tõsiseid ja ebamugavaid teemasid – poliitiline võitlus, protest võimude meelevalla vastu, seismine seksuaalvähemuste sallivuse ja inimväärikuse eest.



Lavateos tugineb argentiina kirjaniku Manuel Puigi samanimelisele romaanile, laulutekstide autor on Fred Ebb. Autorid on võtnud appi kunstilise kujundina suuri kontraste võimaldava sotsioloogilise nähtuse eskapismi – põgenemise kujutlustesse.



Vanglaõhustik vaheldub kongikaaslaste, homoseksuaal Molina ja režiimivastase Valentini illusoorse maailmaga, seostatuna vanade filmide ja nende staaridega, eelkõige surmavalt suudleva ämbliknaise Auroraga.



Kõik see on andnud autorite fantaasiale tiivad, säilitades teose poliitilise hoiaku – 1976. aastal Argentiinas võimu­­le tulnud kindral Jorge Videla sõjaväerežiimi hukkamõistu.



Muusikali autor, ameeriklane John Kander on muusikaližanri üks väljapaistvam esindaja (muusikalid «Cabaret», «Chicago»). «Ämbliknaise» esietendus oli 1992. aastal Londoni West Endis, aasta hiljem New Yorgis Broadwayl.



«Ämbliknaine» Tartus


Ämbliknaist kehastav Tanja Mihhailova on viimase paari aastaga tõusnud laulvate muusikalinäitlejate esiritta. Ämbliknaise roll jätkas tema liini etendusest «Queen» – see  oli efektne ja Mihhailovale igati sobilik.



Parima rolli tegi Lauri Liiv vaateakende disaineri Moli­­nana, kelle karakterit ta tabas veenvalt. Jälgimist soodustas ka hea diktsioon.



Koit Toome on eelneva põhjal jätnud endast mulje kui lüürilise alatooniga lauljast. Etenduses kiirgas Toomest mehisust, dramaatikat ja jõulisust. Ka laulumaneeris.



Õnnestunud rolli tegi Märt Jakobson vanglaülemana nii karakteri kui vokaali poolest.


Lavastusele on kaaluka panuse andnud saksa lavastaja Roman Hovenbitzer ja Austriast pärit kunstnik Walter Perdacher kostüümide lahendustega. Varietee kostüümide sära oli sõna otseses mõttes silmipimestav!



Lavastus sisaldas mitmeid publikut šokeerida üritavaid stseene. Homopaari armustseeni lavaline lahendus mõjus igati delikaatselt, püksitegemise tagajärgede likvideerimine aga rõvedalt. Rõvetsemist õigustatakse vahel realismivajadusega või sooviga näidata «elu ehedal kujul». See on siiski vaieldav.



Probleemiks minu kõrvale oli etenduse heliline külg. Võib ju mõista süžeest lähtuvate erinevate taustade ja mürade vajadust, ometi häirisid kõrva mingid mühinad-kohinad (puhurid?). Orkestri ja mürade balanss polnud paigas. Helirežii vajab täiustamist.

Tagasi üles