Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alo Lõhmus, Postimees
Ilf ja Petrov lahkavad oma surematus teoses «Kaksteist tooli» põhjalikult üht nõukogulikku fenomeni: ehkki arhitektid on ühiskondlikele hoonetele, näiteks teatrile või kinole, kavandanud kaunid ja avarad uksed, mis tulevad hõlpsasti toime tuhandete inimeste läbilaskmisega mõne hetke jooksul, seisavad need ometigi kinni.
Tuhanded kinosõbrad peavad end alanduste ja korratuste hinnaga pressima läbi üheainsa irvakil uksepooliku, kuid kõigi uste publikule avamine ei tule sellest hoolimata kõne allagi.
Et «Kaksteist tooli» on tõesti surematu raamat, selles võib igaüks veenduda ka meie provintsilinnas. Kuigi bussiehitajad nii Ungaris kui Rootsis on kavandanud oma sõidukitele avarad, hoogsalt kokku-lahku käivad uksed, kust mahub lahedasti läbi nii tööline, üliõpilasliider kui ka noor ema lapsevankriga, tuleb Tartus neil kõigil arvestada vajadusega imbuda ühissõidukisse läbi kitsa eesukse.
Kalduvus kahtlustada iga kodanikku ebaausates kavatsustes oli omane Ilfi ja Petrovi ajastu Venemaa tðinovnikutele ning seda suhtumist jagavad ka tänase Tartu bussiliikluse korraldajad.
Sundust kasutada kitsast eesust, kus bussijuht valvsa pilguga su dokumente kontrollib, ei saa tõlgendada teisiti kui umbusaldusavaldust kõigile linnakodanikele.
Võibolla ma liialdan? Kuid asi pole ju pelgalt neis neetud ustes. Alandus jätkub ka siis, kui oled juba bussi jõudnud. Osa bussijuhte ei ulata ostetavat sõidupiletit mitte otse kliendile, vaid komposteerib selle i s e augurauaga, mis on spetsiaalselt selleks otstarbeks bussijuhi ette armatuurlauale monteeritud. Sõitja saab endale komposteeritud, sisuliselt juba kehtetu talongi - säh, lurjus, nüüd sul pole enam võimalik meie igavat kodulinna kaheksa krooniga tüssata!
Või siiski on? Transpordiametnike arvates vist küll. Nende hinge närib kahtlus, et keegi võib rangetest turvameetmetest siiski mööda hiilida, ning seetõttu korraldavad nad bussisõitjatele haaranguid, millesarnaseid varem on näinud ehk vaid mõni Hitleri-Saksamaalt eluga pääsenud juut.
7. septembri õhtupoolikul Turu tänaval korraldatud aktsioon nägi välja nõnda. Mingi lohakalt riietatud seltskond turskeid mehi-naisi (ainsaks vormirõivaid meenutavaks elemendiks anonüümne neoonvest) peab Annelinna poole sõitu alustanud bussi kinni sedavõrd rutakalt, et paar püstiseisvat inimest peaaegu kukuvad.
Neoonvestid tungivad bussi ning alustavad oma dokumente esitamata piletite kontrollimist. Turtsatus «Sõidudokumendid!» on nende ainsaks artikuleeritud väljendiks ning ühtlasi kõigi viisakusvormelite aseaineks.
Ei taha mõeldagi, mis juhtuks siis, kui neile mühakatele piletit ette näidata poleks. Õudusjutte liigub igasuguseid. Kuid ka bussist välja pääsenuna (läbi eesukse loomulikult!) saad siiski kaasa varguses kahtlustatu ebameeldiva enesetunde.
Saan aru, et tekkinud olukorras on oma süü ka teataval seltskonnal tavatartlastel, kes järjekindlalt jänest on sõitnud, kuid kindlasti lahendatakse tsiviliseeritud maailmas bussijäneste püüdmine teistmoodi, mitte Tartu kombel nõukogulik-hitlerlikult.
Eestiski kõne all olnud idee elektronpiletitest, mis sõitja bussi sisenemisel automaatselt bussi pardaarvutites registreeruvad, oleks üks mõeldav lahendus. Vähemalt võiks Tartu, enda arvates heade mõtete linn, selles suunas püüeldagi.