Kohe põllumajandusmuuseumi tõuloomanäituse areenile astudes võtsid kaks Eesti kauneimat kitse prooviks suutäie mahapuistatud saepuru ja kui seismine pikaks venis, nakitsesid pisut kollast kilet.
Kaval kits muutub popimaks
9. september 2013, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kõik tuleb järele proovida,» kinnitas Vaike talu perenaine Merike Bakhoff Pärnumaalt. Ja tavaliselt tasub mekkimine ära, sest vähe on asju, mis kitsede arvates süüa ei sünniks.
Näitusel tulid kitsed areenile koos lammastega ja neid oli kohal kõige vähem. Rahvahulk neid kahte ei kõigutanud ja rahulikult tehti vajalikud tiirud ära.
Neliteist aastat kitsi kasvatanud Bakhoff rääkis, et algul sai loomad võetud ikka oma tervise pärast, kaks kitse. Praeguseks on kari kasvanud 21-pealiseks ja igas peas on omamoodi isiksus ja krutskid. «Kits on uudishimulik, intelligentne loom,» võrdles perenaine neid oma lammastega.
Lisaks tahavad nad seltskonda ja suhtlemist ja kuigi Eestis on tavaline kitse üksinda pidada, on neil mitmekesi ikka parem. Pealegi võib igavus ajada kitse endale huvitavamat tegevust leidma.
Intelligentsus, hea ronimisoskus ja ületamatu soov kõike maitsta teevad kitsest üsna keerulise ülalpeetava.
Kasulik kits
Viimase kümne aasta jooksul on kitsede pidamine üha populaarsemaks muutunud just noorte hulgas. Põhjala kitsetalus Rannu vallas on neid uudishimulikke loomi peetud alles eelmisest aastast. Sellele vaatamata on noore perenaise Aire Tamme teadmistepagasisse üht-teist kogunenud, muu-hulgas teadmine, et kitsed ja lillepeenrad ühte majapidamisse kuidagi kokku ei sobi.
Aiad neid sageli ei pea, väiksemad koerad ei hirmuta ja mida suurem on kari, seda julgemalt minnakse üheskoos maailma avastama. Üldjuhul jäädakse aga üsna kodu lähedusse, võetakse naabri põllult matti ja kui udar väga pungitama hakkab, siis tullakse lüpsiks koju.
Eestis kasvatatakse üldiselt kondise välimusega kitsi ja peamiselt ikka nende piima pärast. Sellest saab teha nii juustu kui seepi ja allergiliste laste hulga kasvamisega ostetakse üha enam ka piima.
Kitsede liha on hea ja tervislik – vähe kolesterooli –, kuid ainult liha jaoks on teised, kopsakamad tõud, Eesti kohalik kits on pisut luine.
Bakhoff ütles, et ka nende karvkattest pole suurt tolku. Lambavillaga võrreldes sarnaneb see pigem inimjuustega. On küll ka mohäärkitsed, kuid neile jällegi ei sobi meie kliima. Kevadel saab küll pisut uduvilla, mida Põhjala talus kasutatakse viltimiseks.
Tamm rääkis, et neil on rajamisel külastustalu. Lisaks 14 kitsele on talus hobune, lehmad, lammas, küülik, haned, kanad ja mesilased, kassidest-koertest rääkimata. Aeg-ajalt käivad talus loomi vaatamas lasteaialapsed, tullakse kas koos perega või siis üksi uudistama või nahku, seepi ja piimatooteid ostma.
Tõuloomad võistlesid
Laupäevasel tõuloomanäitusel toodi rahva ette – keda ilus ilm oli kokku meelitanud suurel hulgal – Eesti kõige ilusamad loomad. Päeva avasid kitsed-lambad, lisaks nägi sigu, hobuseid, lehmi, kodulinde, jäneseid ja isegi kuldkalu.
Tavapäraselt valiti sügisnäitusel aasta kõige ilusam lehm ehk Viss ja selgitati välja kõige kiiremad lüpsjad.