Põllumajandusminister võttis oma eelkäija luubi alla
Lisatud KUKU intervjuu!

Helir-Valdor Seeder

FOTO: Peeter Langovits

Seda uurib nüüd maaamet, aga põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder moodustas äsja lausa spetsiaalse komisjoni – tegu pole millegi värske, vaid ühe vana, küllalt haisva looga. Mõnele poliitikule ei meeldi seda lugu uuesti lugeda.

Sellal kui kõikjal Eestis tagastati maad 1990. aastatel õigusjärgsetele omanikele, läks Tähtvere vallas Tartu külje all sootuks teisiti. Esimesed avalduste esitajad olid Tähtvere vallas küll õnnega koos, ent suur osa järgmistest jäigi maadest ilma.

Juba 1992. aastal hoolitses põllumajandusminister Aavo Mölder riigikogus selle eest, et toonasele Tartu katsesovhoosile omistati põllumajandusliku õppeasutusena riigimajandi staatus. Mölder on ise selle Tartu lähiste Ilmatsalu kandiga seotud ihu ja hingega. Valla maareformikomisjonis ja ka vallavalitsuses olid endise riigimajandiga seotud inimesed, kes asusid tegutsema selle nimel, et riigimajandi kasutuses olnud maad ei jõuaks õigusjärglasteni, vaid jääks riigile.

Maade lõpliku riigile põlistamise otsa tegi 1999. aastal lahti koonderakonna valitsusse kuulunud Andres Varik, kes jättis paar päeva enne ametist lahkumist 90 hektarit riigile. Ent peagi astus ametisse isamaaliitlase Mart Laari valitsus, mille põllumajandusministriks sai sotsiaaldemokraat Ivari Padar. Kuigi Laari põllumajanduse hävitamises süüdistamine on iga endise sovhoosiesimehe klišee, toimetas just tema valitsuse minister Padar innukalt selle nimel, et üks nõukogudeaegne riigimajand kestaks õigusjärgsete omanike arvelt.

Padar jättis kõigepealt 1999. Aasta lõpus riigile 2963 hektarit Tartu Agro kasutuses olnud maad ja seejärel 2000. aasta aprillis veel 36 hektarit. Ühes käskkirjas tõi Padar põhjenduseks vajaduse säilitada kinnistud põllumajandusülikooli õppebaasina, teises aga lihtsalt Tartu Agro põllumajandusmaana. Seda maad on riigile hädasti vaja, arvas Padar.

Erastame firma ka!

Sama aasta 16. novembril rentis Padar riigile jäetud maa Tartu Agrole 25 aastaks kokku 10 000 kroonise aastasumma eest. See tähendab, et iga hektari eest pidi toonane riigiettevõte maksma riigile renti veidi üle 3 krooni. Heakene küll, siis oli see veel riigifirma. Aga juba järgneva aasta 3. juulil otsustas valitsus Padari ettepanekul Tartu Agro aktsiad müüki panna ning oktoobri algul kuulutatigi võitjaks Aavo Mölderi ja Mart Avarmaa firma Tartland. Praegugi kuulub Tartu Agro kinnisvaraärimehele ja kunagisele Alatskivi sovhoosi direktorile Avarmaale ning vanadele Tartu katsemajandi semudele Mölderile ja Eino Härmile.

Niisiis jäeti vähem kui kahe aasta jooksul kõigepealt maad riigile, sest neid on vaja avalikes huvides. Seejärel renditi maad pikaajaliselt välja riigifirmale ning siis erastati toosama riigifirma selle juhiga seotud firmale. Ja ka erastamise enda üksikasjad tekitasid toona ajakirjanduses küsimusi. Erastamise puhul arvestati lisaks ostuhinnale ka investeerimiskohustust, mille tagatisena tuli ette näidata ka pangagarantii.

Konkursitingimustes polnud täpsustatud, kas määravaks on pakutav hind, investeerimislubadus või mingi mõlemat arvestav valem. Igal juhul anti pakkumise tegemiseks aega kaks nädalat ning pangagarantii saamiseks investeeringukohustusele jääb sellest väheks. Ent leidub ka erandeid – lõpuks firma ostnud Tartlandi osanik Mart Avarmaa kuulus ka Ühispanga nõukogusse ja sealt tuli garantii tervelt 50 miljoni krooni suurusele investeerimiskohustusele.

Ühistu E-Piim tegi küll 32,1 miljoni kroonise pakkumise võrreldes Tartlandi 30,1 miljoniga, ent Põltsamaa firma ei saanud lühikese ajaga garantiid rohkem kui kümne miljoni krooni suurusele investeerimiskohustusele. Kes võitis? Tartland. Nii põllumajandusministeeriumi müügikomisjoni esimehe kohalt kui ka 25-aastase rendilepingu alt leiab toonase ja praeguse kantsleri Ants Nooda nime.

Postimehega vestelnud õigusjärgsed omanikud ja nende esindajad on kinnitanud, et endisel ministril Möldril on olnud põllumajandusministeeriumis tugevaid taustajõudusid, mis pole tänaseks kuhugi kadunud. Ent kõige eest vastutab siiski minister ja mida ütleb Ivari Padar 2001. aasta rendilepingu kohta, mida tema järeltulija Seeder nimetab otsesõnu riigile kahjulikuks?

„Telefoni teel on sellest keeruline rääkida, seda ma mäletan, et tegu oli 25-aastase rendilepinguga,“ ütles Padar. „Eks huvi oli see, et oleks stabiilne kasutaja ja Tartu Agro hakkaks ka investeerima. See, mis puudutab riigile kahjulikke tehinguid ... seda asja on keeruline kommenteerida, sest riik on ju oma maa säilitanud ja riigimaa väärtus on kogu aeg kasvanud.“

Kuidas siis ikka niimoodi, et kõigepealt maa riigile, siis maad riigifirmale pikaajaliselt rendile ja siis kohe otsa sellesama riigifirma erastamine? „Kui te nüüd niimoodi küsite, eks ma pean neid asjaolusid täpselt meenutama ja nii ongi, et telefoni teel on raske vastata kohe,“ lausus Padar.

Tartu Agro keskuseks on küll Ilmatsalu mõisa peahoone, ent kogu hoone interjöör kuulub pigem aegadesse, mil Arnold Rüütel kohapeal vägesid juhatas. Juhatuse esimehe Aavo Mölderi kabineti uksel olev silt „Direktor“ on puhas retro.

Suurem on parem

Pole kahtlustki, et aastatel 1985-1990 ka ülemnõukogusse kuulunud Aavo Mölderile oli majandite likvideerimine vastukarva. Mölderile valmistab muret ka see, et täna tegutseb enamus Eesti suurtootjatest rendimaadel. Selle põhjuseks ongi tema kinnitusel omaaegne maade tagastamine – õigusjärglased ei asunud mitte ise tootma, vaid rentisid välja või müüsid maha.

Mölder puistab varrukast statistikat, mis kinnitab, kui olulised on Eesti põllumajandusele suurtootjad ja milline on teiste hulgas Tartu Agro roll.  „Meie müüme vabariigi piimakogusest kaks protsenti ja lihast ka kaks protsenti.“

Igal juhul lükkab Mölder ümber väited, nagu oleks tema organiseerinud Tartu Agro maade riigi omandisse jätmise, rendilepingu sõlmimise ja ettevõtte erastamise. „Ma ei tea, miks meie aktsiad müüki pandi,“ räägib ta ettevõtte erastamisest 2001. aastal. „Siis oleks ju loomulik ettevõte koos maaga meile müüa,“ väidab Mölder. Viimane väide on vägagi küsitav, sest õppeotstarbe eesmärgil õigusjärglastelt võetud maid erastades oleks Ivari Padar teinud poliitilise suitsiidi.

Tartu Agro sai Mölderi sõnul circa 366 hektarit kunagist riigimõisate maad, õigusjärgsetele subjektidele kompenseeriti 1920 hektarit, sellele lisandus 454 hektarit, mille kompenseerimist või tagastamist keegi ei küsinud. Lisaks jäi veel 386,5 hektarit sellist maad, millele esitati tagastamistaotlused. Nende taotluste taga olidki inimesed, kes ei tahtnud mitte kompensatsiooni, vaid oma maad tagasi.

Praegu on Mölderi andmetel veel vaid paar inimest, kes ei ole nõustunud kompensatsiooniga ja nõuavad oma maid tagasi. „Nad on ju ka kõik kohtuastmed läbi käinud,“ lausus ta. „Kas sa arvad, et kui need kaks kolm inimest, kes täna virisevad, pööravad laeva ümber, siis tuleb kõik ümber teha?“

Aga miks mitte tagastada maa vähemalt neile üksikutele küsijatele, kes on jäänud maa eest sõdima? „Kas siis need on rumalad, kes võtsid kompensatsiooni,“ küsis Mölder. Osa Tartu Agro maadest asub muide ka päris Tartu linna piiril ja sobivad nii tööstuskülade kui elamute arendamiseks.

Ebavõrdne konkurents

Mölder on valmis maksma riigile praeguse 20-eurose rendi asemel 25 eurot. „Aga ma teen maaparandust kolm korda rohkem kui nõutud ja mul on üheksa punkti kohustusi, mida ma olen täitnud.“ Seepeale kostab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, et maa korrashoid, taimekaitse ja väetamine on ikka maa kasutaja huvi. Postimehega vestelnud ja tundmatuks jääda soovinud suurtootja hinnangul soosib riik maad naeruväärse hinnaga Tartu Agrole rentides ebavõrdset konkurentsi põlllumajanduses.

Mölder ei arutle vestluse käigus kordagi selle üle, kas ja milline oli õigusjärglaste õigus oma varale. Oma ema maade tagasisaamise nimel juba paarkümmend aastat võitlev Toomas Marga ütleb, et see ei ole üldse Mölderi asi, mida teevad õigusjärgsed omanikud neile õigusega kuuluva maaga. Mölderi mõtteviis kuulub Marga hinnangul mingisse varasemasse ajastusse.

„Minu vanaisa on need maad korra juba välja ostnud ja ma ei näe põhjust, miks peaks need maad nüüd minema ekskommunistidest uusmõisnike kätte,“ lausus ta. „Oskan ka mina nende maadega midagi peale hakata ja võibolla isegi paremini kui Mölder. Minul ei ole seda maad küll kavas maha ärida. See on mu suvekodu, pean seal praegugi mesitarusid.“

Marga on langenud teistkordse natsionaliseerimise ohvriks ja seejuures on natsionaliseerimisega seotud seesama Mölder, kelle isa Adolf Mölder 1941 aastal kohapeal innukalt maid natsionaliseeris. Seda kinnitavad esimese vabariigi aegse riigitegelase Ilmar Raamoti Mälestused, millele kirjutas eessõna Toomas Hendrik Ilves, järelsõna aga Mart Laar.

Raamotil oli Ülenurmel talu, mille ülevõtmiskomisjoni innukas esimees oli Adolf Mölder. „Ma ei kujutanud tollal veel ette, et agronoomide peres võinuks leiduda mehi, kes on võimelised mõne kuuga muutma oma veendumusi või värvi ja asuma Eestis edendama Vene kommunismi,“ kirjeldas Raamot Adolf Mölderit. Poeg Aavo ei tee ka ise saladust, et ta on punaparun ja selle sildiga ta ka sureb.

Tagasi üles