Vene köögile suuna võtnud ja taskukohasemat einet lubanud Volga lootis tagasi võita varasemast elitaarsusest heitunud kliendid, ent pühapäevane einestaja võis paari tunni jooksul nautida pea täielikku üksindust.
Volga vene stiil jätab elamuseta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaikne muusika leevendab tühjusest tekkivat kõledust. Vestlust see ei sega, ringi vahtima ei meelita ka midagi, nii et saab täie pühendumisega süveneda menüüsse.
Ega seegi palju aega võta, kui mahukas joogikaart ei huvita. Pakutakse kaheksat eelrooga, kolme suppi, kaheksat praadi ja kuut magustoitu. Eelroad on enamasti pärit vene köögist, näiteks sakuskavalik kahele (140 krooni), heeringas sibula ja koorega (65), pelmeenid (65), pliinid kalamarjaga (95).
Soe salat pošeeritud munaga (70) oli ainuke, mille olemust ja oletatavat maitset nimi ei reetnud, ja maitses hästi.
Kala, part ja pettumus
Restorani vana värvikas vitraažlagi tuletas meelde, et isegi nõukogude aja majanduslanguse viimasel astmel sai Volgast maitsvat seljankat, mis võlus ära koguniühe väga pireda väliseesti vanahärra.
Nüüdne seljanka (55) oli taldrikutäis pettumust. Kuigi supis nägi liha, vorsti, neere ja oliive, polnud keedusel ei õiget maitset ega konsistentsi. Lisaks peaks supp olema siiski kuum ning hapukoort võiks serveerida eraldi, et seda oma maitse järgi doseerida või üldse panemata jätta.
Peale Volkonski pajaroa (80) maksavad pearoad üle saja krooni, neist kalleimad on smoo-ritud tallekoot (180) ja veise sisefilee punase veini kastmega (235).
Et kana (135) tundus liiga tavaline, tellisime apelsinimarinaadis pardikoiva granaatõuna-portveini kastmega (150) ning beebiforelli lisanditega (170). Tõdemus, et part on part ja kala on kala, kõlab pigem kiitusena ning vaeva oli nähtud ka kastmete ja lisanditega.
Magusroad (50–80 kr) üllatusi ei tõotanud. Valitud kohvikreem maasikakastmega sobib maiale küll, toidu nautlejale see pinget ei paku.
Vett ja leiba
Laual oli toosides pipar ja sool, kaks korda pakuti sooja seemnekuklit võiga. Krõbe kukkel on küll mõnus, aga sellegipoolest tahab mõni inimene mõne toidu juurde ka musta leiba. Seda saab, kui taipad küsida, kuid igaks juhuks võiks leiba siiski ka pakkuda.
Sama lugu on veega. Küsitakse, kas mulliga või ilma (20-25 kr), Vishyt rüübates leidsin aga menüüst ka tavalise jäävee (10).
Sellest hoolimata jättis meid teenindanud noor kelner väga sümpaatse mulje. Justkui õhust tabas ta ära hetke, mil oleme lõpetanud menüü uurimise ja otsuse teinud.
Toidud saabusid lauda à la carte restoranis normaalse ajakuluga, lõpetamine läks samuti ladusalt.
Kokkuvõtteks. Kuigi liha maitses Volgas nagu liha ja kala nagu kala, pole restoran ise õieti ei liha ega kala. Sagedaseks einestamiseks kallis ja ühekülgne, pidulikuks puhuks samuti väikese valikuga ning mis oluline, ilma ohhoo!-elamuseta.
Hinded
Restoran Volga (Küütri 1, Tartu)
Hinnatud kümnepallisüsteemis
• Miljöö 7
• Teenindus 8
• Toit 5
• Hind 5
Keskmine: 6,25