Tiina Mürk: eakas omanik, tülikas omanik – nii ei pea olema

Tiina Mürk

FOTO: SCANPIX

Viimasel ajal on Tartu eakate nõukotta pöördunud väga palju korteriühistutes kortereid omavaid eakaid linnakodanikke. Kuivõrd minu hinnangul on tegemist tõsise elamumajanduse valupunktiga, tahaksin nende esile toodud problemaatikat pisut tutvustada ja omapoolseid lahendusi pakkuda.


Põhiprobleemiks on tõsiasi, et eakaisse korteriomanikesse suhtutakse kui tülikasse elementi, kes alailma pärib, miks teda ei teavitata sellest, kuidas pensionäride sageli toidu ja ravimite ostmata jätmise arvel makstud raha ühistus kasutatakse. Üsna sageli ei teata isegi seda, millistest artiklitest koosneb korteri halduskuludeks makstav summa.



Paraku ei pruugi abi olla ka ühistu juhtkonna poole pöördumisest. Sageli kiputakse rahulduma umbmäärase vastusega, aga juhtub ka nii, et omaniku kirjalikele järelepärimistele ei reageerita, või vastab korteriühistu juhatuse esimees, et ta polegi kohustatud korteriomaniku probleemiga tegelema. Teadmatuse tõttu lepitakse tihti sellisegi suhtumisega, esitamata ühtki vastuväidet.



Omanik, mitte üürnik


Tuleb rõhutada, et korteriomanik on täieõiguslik omanik selle sõna igakülgses tähenduses – tõsiasi, mida sageli ei teata – ning omaniku õiguste põhjendamatu kitsendamine ei ole lubatud.



Paraku kipuvad korteriühistute esimehed inimeste teadmatust ära kasutades käituma nagu majaomanikud, kellelt ühistu liikmed justkui kortereid üüriksid. Sisuliselt meenutab selline suhtumine tuntud sotsialismiaegset fraasi «keelan, käsen, poon ja lasen».



Otstarbekas oleks nõuda juhatuselt igakuist aruannet rahakasutuse kohta – nii kaoksid paljud korteriomanike ja juhtkonna vahel tekkinud tarbetud pinged.



Muuseas, ka riigikohus on jõudnud seisukohale, et iga korteriomanikku tuleb teavitada tema tasutud raha kasutamisest.



Eakail on kahjuks mõnikord väga raske oma õigusi maksma panna, kohtult abi saamiseks napib aga oskusi ja teadmisi. 



Teiseks suuremaks probleemiks on autode parkimine korterelamute juurde. Eriti terav on see enne riigi taasiseseisvumist püstitatud suurtes, kohati mitmesaja korteriga majades. Nende ehitamise



aegu puudus vajadus suuri parklaid rajada – autosid oli vähe ning parkimisruumi üleliiagi.


Nüüdseks on olukord drastiliselt muutunud – üliharva juhtub, et kõigile korteriomanikele jätkub kas või üks parkimiskoht. Sageli talitatakse viisil «kes ees, see mees» – hiljem koju jõudnule vaevalt enam parkimiskohta jätkub. Ametlikult rajatud parkla puhul oleksid kõigi korteriomanike huvid ja õigused paremini kaitstud.



Parkimise pinged


Tõsi, siinkohal võiks väita, et kuivõrd autoomanike hulk ning keskkonna saastatus üha suureneb, oleks rohelise mõtteviisi huvides mõistlikum autost üldse loobuda. Paraku ei ole see võimalik – tänapäeval juhtub sageli, et inimene on sunnitud töötama elukohast hoopis kaugel, samuti on autoga liiklemine mugavam ühe või teise terviseprobleemi puhul.



Järelikult tuleb probleemiga tõsiselt tegelda ja sellele tõhus lahendus leida.



Arvan, et oludes, kus kõikide korteriomanike soove rahuldada on raske, tuleks eelisjärjekorras arvestada oma korteris elavate omanikega. Sageli on korteriomanikud, seega korteris ka tegelikult elavad inimesed eakad ja laenu toel korteri ostnud noored pered – selle kahe rühma jaoks on auto tõenäoliselt ka kõige olulisem ning seega tuleks just nendele parklakoht tagada.



Juhul, kui korter on aga välja üüritud, peaks süviti kaaluma, kas üürnikule parklakoht  anda või mitte.



Üks eluline näide meie kodulinnast. Et parkida auto endale sobivasse kohta, laskis korteriühistu esimees teisal-dada teise korteriomaniku täiesti seaduslikult pargitud auto.



Kahjuks ei selgitanud politsei välja tegelikku olukorda ja täiesti ülekohtuselt, seaduslikust poolest rääkimata, jäi õigus ühistu esimehele. Mõistagi võib niisugune ülbe ja hoolimatu käitumine ühistusiseseid suhteid veelgi pingestada.



Solidaarne vastutus


Mida siis korteriühistutes ette võtta? Alati leidub neid, kellele meeldib prügikasti juures või pargipingil istudes ühistu juhtkonda kritiseerida, koosolekul hakkavad nad aga  süüdistama hoopis neid, kes ühistu juhatuse arusaamatu tegevuse kohta arupärimisi esitavad. 



Levinud on ka põhjendus stiilis «miks kiusata juhtkonda – meil pole neist paremaid ju kusagilt võtta». Sellist abitust ja minnalaskmismeeleolu kasutavad ebaausad ühistujuhid osavalt ära ja kõik jätkub vanaviisi.



Tahaksin kõigile korteriomanikele meelde tuletada, et ühistu juhtimisega seonduvate seaduserikkumiste eest lasub korteriühistu juhatuse liikmetel solidaarne vastutus.



Kui ühistu juhtkond keeldub oma tegevuse kohta informatsiooni andmast või käitub ühistu liikmetega ebaõiglaselt, tuleks seda juhtkonnale meelde tuletada – on vägagi võimalik, et väike vihje seaduslikkuse tagamise vajalikkusele paneb juhtkonna senisest märgatavalt paremas suunas tööle.



Olen seisukohal, et paljuski ebanormaalne olukord ühistutes vajab kiiret ja efektiivset lahendust.



Seepärast kavatsebki Tartu Eakate Nõukogu lähiajal kokku kutsuda kõik huvitatud korteriomanikud ning moodustada neist organisatsioon, kes jagaks korteriomanikele informatsiooni nende õiguste ja kohustuste kohta ning hakkaks igakülgselt seisma korteriomanike huvide eest.

Tagasi üles
Back