Mõni aasta tagasi kuulutas Eesti riik mürgisõja esimesele tulnukale, igal pool laiutavale sosnovski karuputkele. Nüüd on sihikul järgmine võõrliik, meie metsades üha enam laiutav kährik.
Tulnukas ähvardab inimest üha rohkem
20. november 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paar aastat tagasi alanud metsadesse lennukilt heidetava tõhusa marutaudivastase vaktsiini tõttu üha arvukamaks muutuvad kährikud ohustavad nii inimesi kui ka meie pärisliike, toonitas keskkonnaministeeriumile kährikute ohjeldamiseks kava koostav Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloog Harri Valdmann.
«Kährikud ja ka rebased kannavad inimestele väga ohtlikke parasiite,» selgitas ta.
Uuritud kährikutest 40 protsenti on nakatunud keeritsussi, mille sattumine inimese organismi lõpeb enamasti inimese surmaga.
Kaks võimalust
Mis teistesse elusolenditesse puutub, siis nii taimi, loomi, raipeid kui linde sööv kährik võib mõjutada või koguni piirata maas pesitsevate linnuliikide arvukuse kasvu.
Et kährikute toidu hulgas on ka palju kahepaikseid ja roomajaid, võivad selle koerlase pärast veekogude äärealadel olla ohus ka kahepaiksed.
Sel aastal valmis Valdmannil meie kährikutest ja nendest loomadest tingitud ohtudest põhjalik ülevaade, järgmisel aastal esitab ta keskkonnaministeeriumile praktilised ettepanekud kährikute hulga vähendamiseks.
Kährikute ohjeldamiseks on kaks võimalust: kas panna tööle jahimehed või hakata neile loomadele lisaks marutaudivastasele vaktsiinile metsa sokutama ka tiinusevastast vahendit.
Viimase kasutamine ehk suukaudne steriliseerimine on küll loomasõbralik, kuid oma puudustega.
Sel viisil kährikute vaoshoidmine läheb riigile kalliks, sest tiinusevastast vahendit tuleb anda igal aastal ja teisalt pole selle näiteks Austraalias rebaste ohjeldamiseks kasutatava vahendi tõhusus teaduslikult veel piisavalt toimivaks hinnatud.
Ka kährikute vastu püssiga minekul on oma konks: jahimehed pole neist huvitatud, teab nii jahimees Valdmann ise kui ka Tartu jahindusklubi jahindusnõunik Liivi Amor.
«Mingi looma jahtimise soov sõltub sellest, kas teda saab ka realiseerida,» selgitas Amor. «Kährikute nahad meil aga kaubaks ei lähe, nende vastu pole enam huvi.»
Ta lisas, et veel paar aastat tagasi kogus üks Võrumaa jahimees siinsete kährikute nahad kokku ning müüs need Soome. Aga siis jõudsid naaberriiki Hiinast pärit puurikährikute nahad ja äri oligi läbi.
Kui riik jahimehele lastud kähriku eest kas või paarsada krooni maksaks, oleks asjal Valdmanni ja Amori arvates küll jumet. Seda tõestab asjaolu, et marutaudivastase vaktsiini tõhususe kontrollimiseks kogutavate lastud kährikute eest makstav 180-kroonine tasu on jahimeeste huvi nende vastu suurendanud.
«Jahilkäik on küll hobi, kuid see hobi tekitab väljaminekuid,» märkis Amor. «Isegi padrun maksab paar-kolmkümmend krooni, mis veel autokütusest rääkida.»
Teod jäävad tulevikku
Seega on lahtine, missuguse tee riik kährikute ohjeldamiseks valib.
Valiku tegemiseks on ka aega, sest suure tõenäosusega ei asu riik kährikute arvukust tegudega piirama enne 2011. aastat, vahendas keskkonnaministeeriumi seisukohta ministeeriumi pressiesindaja Brita Merisalu.
Kährikkoer
Kährik on pika karmi karvaga rebasesuurune koerlane, kelle looduslik levila on Kagu-Aasias.
Eestis tabati esimene kährik 1938. aastal, 1947.-48. aastal avastati siin neist veel mõni. 1950. aastal lasti Pikknurme, Põlula ja Lihula metskonda lahti esimene suur hulk 86 Venemaa Kalinini oblastist toodud kährikut.
Kährik on aktiivne videvikus ja öösel. Enne talve saabumist kogub ta endale rasvavarusid, sest ta on ainus taliuinakut tegev koerlane.
Sööb kõike, millest jõud üle käib. Loomsele toidule lisaks tarvitab palju taimset toitu.
Pojad sünnivad aprilli lõpul või mais. Tavaliselt on pesakonnas 68 kutsikat (rekordiliselt on olnud 22). Kährikud elavad kuni 12-aastaseks.
Suurt kahju tekitavad kährikud maas pesitsevate lindude mune ja poegi süües. Samuti on nad metsamarutaudi, rebaste kärntõve ja teiste haiguste ning inimestele ohtlike parasiitide levitajad.
Allikas: keskkonnaministeerium