Karin Bachmann: linnaehituslikud rehad ehk emal oli õigus

Karin Bachmann Foto: Postimees.ee

Kes siis poleks lapsena kuulnud ema hellalt tänitamas, et ma ju ütlesin sulle ja miks sa ei kuula ja kas sa siis kohe pead kõik ise järele proovima.

Me teeme asju, teades, et ehk tõesti võib kehvalt lõppeda, kuid teada tahtmine või trots on suuremad. No ja eks tegelikult olegi uudishimu see, mis inimest edasi viib ja uusi asju juurde õpetab.

Ometigi on põlde, mida peaks kündma ettevaatlikult ja üheksa korda mõõtes, kuna sealt lõigatav vale saak mõjutab ka teisi kodanikke peale iseenda väärtusliku isiku ning oleks üsna mõistlik õppida neilt, kes vigu juba teinud.

Mõni aeg tagasi võisime Tartu Postimehest lugeda, et Tartu linnavalitsusele on spetsialistid koostanud transpordi arengukava keskkonnamõjude hindamise.

Targad mehed olid pead kokku pannud ja leidnud: et Tartut hukust päästa, tuleb üks neist koostisosadest, mis teeb linnast linna (asutused, ametnikud, arstid – ehk siis inimesed) viia linnast välja. Et siis hommikul tööle sõitev doktor ja päevane patsient ei tekitaks ummikuid ja parkimiskohad oleksid vabad.

Geniaalne! Kas tõesti ei ole keegi varem sellisele mõttele tulnud?

Et kõik, mille pärast vähegi oleks linna asja, koondada ringina linna äärde, ehk isegi valda – las too ehitab ise meile teid. No ja siis saab kesklinnas vabalt teha... mida? Parkida. Mille pärast? Et no minna.....kuhu? Kedagi ega midagi ju pole enam seal.

Mitmekülgsed linnaosad

Kesklinnade tühjaksimemise viga on esimese pähetuleva näitena Ameerika Ühendriikides ammu ära tehtud ja oleks arukas vaadata, kuhu see viis ja mida tekitas ning kuidas neid prohmakaid praeguseni parandada üritatakse.

Üksikfunktsioonidega linnaosad ehk siis meditsiin siin, kaubandus seal, ametnikud kolmandas kohas ja eluasemed hoopis eemal viivad meid muuhulgas linnajagudeni, kus toimub elu vastavalt iseloomule kindlal kellaajal päevast, ülejäänu aja on inimesed mujal ja hoonete vahel uluvad tuul ning kurikael.

Teadupärast peetakse linna monofunktsionaalseteks piirkondadeks tükeldamist üsna iganenud planeerimisvõtteks ja tänapäeval püütakse taas vana hea kirik-ja-kõrts-üheskoos tüüpi linnade poole.

Mis tõsiselt ehmatab, on see, kuidas siiski välk-ja-pauguna ilmuvad välja need oma ala spetsialistid, kes paksude silmaklappidega tolmustes tagaruumides tabeleid vaadates midagi välja hauvad ja kuldse tõe pähe tähtsaks dokumendiks köidavad.

«Igas inimeses suigub prohvet ja kui too üles ärkab, on maailmas jälle pisut kurja juures,» on ütelnud Rumeenia päritolu filosoof Emil Mihai Cioran.

Võtkem või näide Tartu parkimise korraldamise «briljantsest» katsest – Lutsu raamatukogu tagune haljasala kaevati asfaldiks, hiigelpõõsad notiti armutult ja mis on tulemus – absoluutselt täpselt sama palju parkimiskohti on puudu kui enne.

Kirjutatagu kui palju tahes nii kogemuspõhiseid kui teoreetilisi raamatuid-artikleid ja vändatagu vaatamiseks filme, kuidas teede laiemakstegemine ja parklate kesklinna lisamine ei lahenda parkimisprobleeme – ikka minnakse taaskord samasse lõksu, sest vastutavas aparaadis on kuskil midagi kinni kiilunud.

Linnasüda peab tuksuma

Südalinnas on kohvikud ja poed ja teised inimesed. Põnevad sündmused. Südalinnas saab elada ka, aga peab olema avatud meelega ning inimsõbralik – see on koht kõigile linlastele ja kes seal elada tahab, sel pole moraalset õigust nõuda eramupiirkondadega võrdset rahu ja inimtühjust.

Jahmatuseks selgus, et vajaduse kaotanud Ugandi kingapoe asemele ei saa teps mitte kohvik tulla, kuna seal majas asuv keegi seda ei taha. Tuleb au anda linnavalitsusele, kes mitte päriselt kommipoodi ära ei keelanud, ehkki egoistide kapriisile tuldi siiski liiga palju vastu.

Kardate, et sinna tuleb kõrts? Aga peabki tulema, sest see on kesklinn. Et äkki tuleb ööklubi või baar? Tulgu ainult, palun! Sest see on kesklinn ja kui linnasüda tuksub, elab ka linnakeha üle igasugu raskemad ajad.

Südame paneb põksuma teadagi veri, antud juhul tartlased, ja sellised poovad žgutt-kodanikud peaksid tõsiselt mõtlema, kas tegelikult kah kaalub nende isiku väidetav rahurikkumine üles Tartu kui elavrõõmsa linna toimimise, ja et ärakolimine võiks täitsa kõne alla tulla.

Sama vääritu on nende inimeste tegu, kes Illegaardi hoovi ja Ülikooli tänava vahele raudaia panid. Sellega tekitati kaks ohtlikku väljapääsuta ala – hoov ja kangialune. Mida selliste püünistega saavutada püüti, jääb arusaamatuks. Kõik, mis võiks häirida – roojamine, praht, kisa-kära jne – toimub teine teisel pool aedu edasi.

Tekitati vaid võimalus, et kui tingimata tahaks kellelegi nuga anda, saab seda rahulikult teha, sest ohvril pole kuhugi põgeneda. Ja muidugi kahmati ära kenade inimeste hulgas armastatud lõige, mis tekitas alati pisukest põnevust, et kas Illekas on juba lahti või et keda Võitjate Pubi ees kohtad ja et kas tänavale jõudmise ajaks on vihm juba üle. Mõnusad pisikesed linnaelu detailid, mis saavad suureks siis, kui kellegi kuri käsi need iseenda taskusse topib.

Suhtumine linnaruumi kui stampvalemite alusel välja arvutatavasse süsteemi kuulub prantsuse filosoofi, sotsioloogi ja teoloogi Jacques Elluli mõiste technique alla.

See tähendab arvestamist ainult funktsionaalse efektiivsusega, objektiivset organiseerimist ja manipulatiivset planeerimist. Ehk siis – oluline on vaid linnukest vääriv tegevus ise, mitte see, kuidas sa seda teed; vorm saab sisu- ja mõtteüleseks. Faktor nimega «inimene» asub tabelis tagapool, kohe pärast tähtsusetuid veergusid «hubasus», «ilu», «au», «mõistus» ja «südametunnistus».

Kõigil on lubatud teha vigu ja selle kaudu nii üksikisikud kui kollektiivid arenevad. Ometi võiks vahel suruda ebaterve uutmistahte alla – mitte midagi uut siin maailmas peale nüansside ju ei ole.