Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2340805t1h9c88.jpg)
Tartu on noortelinn seda nii statistikat taga ajades kui ka igapäevast linnapilti silmitsedes, kuid seni on leheveergudel noortelinna kuvandit kasutanud peamiselt kolme tüüpi arvustajad ja linnaelu edendajad.
Esimese rühma argumendiks on mälestus kunagisest noorusest ning arvamus «Me teame küll, mida noored mõtlevad me ise olime noored». Neil on kitsam arusaam noorte maailmavaatest ning kalduvus tähtsustada piiranguid, hoida noored samades raamides, kus vanem põlvkond omal ajal elas.
Teise rühma moodustavad pedagoogilise või noorsootöö kõrgharidusega ametnikud, kes on kindlasti kõige objektiivsemad kõrvaltvaatlejad, kuid paraku analüüsivad nad noori eelkõige teoreetilisest vaatevinklist ning keskenduvad probleemsete noorte murede lahkamisele, mistõttu jäävad tähelepanuta tavalised noored.
Kolmandad kirjutajad väidavad end tundvat noorte hingeelu kodus kasvavate mehepoegade ja tütarde kaudu. Lapsevanemad võivad üllatada vägagi eluliste arvamusartiklitega, ent sageli tuginevad nende üldistused ühele-kahele kodusele näitele ning seetõttu ei suuda edastada laiemat pilti noorte mõttemaailmast ning tegevustest.
Neljandaks ehk siis puudu olevaks rühmaks on noored ise. Lihtne oleks öelda, et noored ei oskagi midagi kirjutada või et nende kirjutistes puudub poliitiline konflikt ja skandaalsus, mis ületaks meediakünnise. Kuid viga tuleb siiski otsida noortest endist.
Poliitikast eemale
Noored on mugavad ning ühiskonna ja pere heaolu kasvades eemalduvad veelgi traditsioonilisest meediaruumist, nad ilmutavad üha vähem huvi kohaliku elukorralduse ning raehoones aetava poliitika vastu.
Ilmeka näite leiab Rootsist aastatel 19721993, kui poliitiliste noorteorganisatsioonide liikmeskond kahanes kahekümne aasta vältel 220 000lt 50 000ni. Sarnased trendid on iseloomulikud kogu Lääne-Euroopale ning alternatiivsete vaba aja veetmise võimaluste tekkega muutuvad kindlasti omaseks ka Eestile.
Ehkki noored on eemaldumas poliitikast ja aktiivsest ühiskondlikust elust, ei ole keegi neilt võtnud võimet mõtelda innovaatiliselt ning seatud ühiskonnaraamidest väljapoole. Probleemne on noorte ideede levitamine ning Tartule omaste heade mõtete jõudmine vajalike ametkondade või ettevõteteni. Üldjuhul jäävad mõtted ikka noorte endi teada või parimal juhul räägitakse nendest väiksemale sõpruskonnale.
Noortel ei ole olnud tänaseni kohta, kuhu oma ideid edastada. Linnaametnik jääb liiga kaugeks ning tundmatu ettevõtja poole ei julge tavaline noor pöörduda.
Vaja oleks kommunikatsiooni noorelt noorele ning ühenduslüli noorte ja linnavõimu vahel. Seda tühimikku on täitmas Tartus noortevolikogu, mille peamisi eesmärke on just edastada noorte sõnumeid linnavalitsuse ja volikogu liikmetele ning vastupidi.
Juunis korraldas noortevolikogu tänavaküsitluse, usutledes linna erinevates paikades 180 noort vanuses 1626 eluaastat. Küsitluse eesmärk oli uurida noorte rahulolu Tartu elukeskkonnaga ning selgitada välja probleemsed valdkonnad, millele peaksid nii noortevolikogu kui ka linnavalitsus rohkem tähelepanu pöörama.
Võib tõdeda, et Tartu noored näevad oma elu eelkõige positiivsetes toonides. Tervelt 92 protsenti kinnitasid, et saavad tegelda huvialaga, olgu see siis mõni spordiala või huviring.
Kõige rohkem ei oldud rahul skatepargi halva seisukorraga ning tennisetreeningute liigkõrgete hindadega, mis ei luba lemmiktegevust harrastada.
Tervelt 90 protsenti vastanutest peab Tartut turvaliseks elupaigaks. Uuriti noorte turvatunnet nii kesklinnas kui ka kodulinnaosas ning eri linnaosade tulemused ei erinenud. Küll aga sooviti, et linna pargid ja korrusmajade vahelised õuealad oleksid õhtusel ajal rohkem valgustatud.
Ülikoolilinnaga plaanib ennast pärast õpingute lõppu siduda 69 protsenti küsitletuist. Meestest arvas 76 protsenti, et jääb suure tõenäosusega tartlaseks, neidudest söandas end tulevikus tartlaseks pidada vaid 66 protsenti.
Tartusse tahavad jääda enamasti Tartus sündinud ja kasvanud noored, kes on siin kogu aeg elanud ega näe põhjust lahkumiseks. Pelgalt Tartusse õppima tulnud noored vaatavad rohkem pealinna ning Euroopa suurlinnade suunas, põhjenduseks suurema palga soov ning vähesed arenguperspektiivid Emajõe kallastel.
Iseloomulik rahulikkus
Nii palju, kui on noori, on erinevaid arvamusi. Küsitlusega uurisime ka seda, mis noortele Tartus meeldib ja mis mitte, ning üllataval kombel vastati mõlemal juhul kõige sagedamini: rahulikkus.
Noored hindasid rahulikkuse all eelkõige turvalisust, parkide ja vaba aja veetmise võimaluste rohkust ning peresõbralikku keskkonda.
Negatiivsema poole pealt tähendati rahulikkusse all vähest suurlinnale omast melu ning kaubavaliku puudust kaubanduskeskustes. Kuna küsitlus tehti ajal, mil Tasku polnud veel avatud, siis suure tõenäosusega on viimane probleem kahanenud ning noored on saanud endale uue populaarse koha, kus sisseoste teha ning Cinamonis ka vaba aega sisustada.
Niisiis on Tartu noored oma eluga rahul ning elavad hästi. Kui aga tahame tulevikus kinnitada, et rohkem kui 90 protsenti noori seob end pärast kõrgkooli lõpetamist Taaralinnaga, tuleks tihendada eraettevõtete ja ülikoolide koostööd ning arendada eelkõige teadusmahukat ettevõtlust, mis tagaks kõrgkooli lõpetajatele erialase töö kohe pärast ülikooli lõpuaktust. Kuid see on juba teise arutluse teema.