Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2340429t1h03f9.jpg)
Vastuseks fännide küsimusele, kui kaua 37-aastane Gert Kullamäe tegevkorvpallurina mängib, tunnistas mees, et üha enam on tal peas jätkamisplaan, sest peagi nihkub Euroopa korvpallis kolmepunktijoon senisest kaugemale.
Rahvusvaheline korvpalliassotsiatsioon FIBA tegi tänavu aprillis otsuse, et 2010. aasta 1. oktoobrist on kolmepunktijoon senise 6,25 meetri asemel 6,75 meetri kaugusel otsajoonest. Esialgu hakkab reegel kehtima suurematel rahvusvahelistel võistlustel, 2012. aasta oktoobrist ka kohalikel mängudel.
Kuigi Gert Kullamäe on varemgi avaldanud tunnustust FIBA plaanile kolmese joont kaugemale nihutada, avaldas ta enne eilset Rocki ja Austria meeskonna Allianz Swansi vahelist mängu Tartu Postimehe Rocki erilehe lugejate küsimustele vastates, et selle muudatuse tõttu on ta viimasel ajal hakanud üha enam mõtlema tegevkorvpallurina jätkamisele.
Paljude fännide teie tulevikuplaane puudutavaid küsimusi kokku võttes: kui kaua kavatsete veel jätkata, kas tõmbate veel selga koondise särgi, mida hakkate tegema, kui korvpalliga lõpparve teete?
Oi... Mõtlen siin Tartus üksinda elades, õhtuti kodus olles tihti selle peale, et mis ja kuidas edasi. Selge on see, et Rockiga on mul leping 2009. aasta kevadeni. Siis vaatab, kuid tegelikult üks motivaator jätkamiseks on. Ei tea, kas võin seda välja öelda või mitte, kuid tean, et 2010. aasta hooajast läheb kolmepunktijoon praegusest poole meetri võrra kaugemale.
Olen mõelnud, et võibolla, kui tervis lubab, kui treenerid tahavad ja usaldavad mind ja kui kõik läheb hästi, siis võiks olla jube hea tunne lõpetada nii, et... ma alustasin korvpalliga, kui kolmese joont polnud, mängisin, kui see tuli, ja oleks hea, kui mängiksin ka siis, kui joon läheb kaugemale.
See mõte on mulle viimastel aegadel tulnud ja see on hakanud üha rohkem meeldima.
Kui joon viiakse kaugemale, siis kindlasti mängu iseloom natuke muutub. Et saada seda muutust ka mängijana omal nahal tunda ja kui tahan oma elu pärast mängijakarjääri lõppu korvpalliga siduda, siis see teadmine tuleb kindlasti tulevikus treeneritöös kasuks.
Ma ei taha ka olla mees, kes ütleb, et omal ajal panin ma ka ikka kõvasti peale, kuid siis polnud meil joont, ja küll ma ka ikka sealt pannuks. Ma tahaks selle ise ära proovida.
Aga mis klubis see kõik võiks juhtuda?
See juba sõltub pakkumistest, treeneritest, mänedmen-tidest... ja mis siin salata, eelkõige tervisest. Minu vanuses ei saa enam pikalt ette mõelda.
Tuleme Rocki praeguse seisu ja uue hooaja juurde. Enne Allianz Swansiga mängu: millised meeleolud valitsevad meeskonnas pärast viimatisi kaotusi?
Ei midagi hullu. Oleme eelkõige ikkagi inimesed, räägime omavahel. Kui keegi otsib meievahelisi intriige, siis asjata, meil neid pole. Austriaga kordusmängu eel oli meil koosolek, kus meie ja treenerid rääkisime asjadest, et ühiselt oma muredele lahendust leida.
Eelmisel aastal räägiti palju Rocki meeskonnavaimust. Milline roll oli selle kujundamisel treeneritel, kaptenil? Kuidas seda tekitada?
Meeskonnavaim tekib sellest, millised persoonid kokku satuvad. Maakeeli öeldes: meil frukte pole. Kõik on täiesti normaalsed inimesed, kõigiga saab rääkida. Eks see meeskonnavaim on praegugi hea, kuid see peab jõudma ka väljakule. Seal ta tekib jällegi võitude kaudu. Meie oleme hetkel mänguliselt vähe halvas seisus.
Kui tulevad magusad võidud, kus mäng jookseb, kus kõik mehed tunnevad end hästi, siis mänguline meeskonnavaim ongi olemas. Garderoobivaimul pole juba praegu häda midagi.
Tegelikult olid selle vaimu sünniks tingimused pärast Lietuvos rytase alistamist ju olemas.
Siis oli ideaalne aeg. Ent sisuliselt oleme selle võidu oma «suurepäraste» etteastetega Austrias, Viljandis ja kodusaalis ära nullinud. Uskusin isegi, et see Rytase mäng võib meid muuta. Mullu ei saanud me ka alguses minema, siis saime magusa võidu ja asjad hakkasid meie jaoks positiivses suunas minema.
Tänavu on kahjuks asjad teisiti läinud, kuid eks me püüa nüüd sellest välja tulla.
Mille poolest erineb tänavune Rock kõige enam eelmise hooaja Rockist?
Ega suurt erinegi.
Põhitsentri koha peal on uus mängija. Kui mullu tuli noor ja roheline mängija Ameerikast esmakordselt Euroopasse, siis nüüd on meil vastupidi kogenud kala ja pikka aega Euroopas elanud mees. See on üks erinevus.
Viktor Sanikidze on uus poiss. Ega meist keegi peale Giorgi Tsintsadze eriti teadnud, mis mees ta on. Teda võiks võtta kui mullu mänginud Kestutis etokase kohale tulnut.
Kas liikumisplaanide ümberjoonistamine on iga hooaja eel traditsioon või tuli Rockil neid tänavu teha ka seoses uute meeste tulekuga?
Eks ikka uute meestega vaadatakse asjad üle. Mullu, kui Brian Cusworth esmakordselt Euroopasse tuli, olid tal hoopis teised kaitsemängu põhimõtted. Nüüd tuleb mõelda jälle vastupidi: meil on 37-aastane vend, kes pole oma esimeses nooruses ja pole kõige kiiremate hulka kuuluv mängija. Vastavalt sellele tuleb asju sättida.
Selle nimel peame tööd tegema, et klappima saaks, kuid aega, millal tööd teha, on vähe. Üks mäng ajab teist taga.
Oktoobri lõpp läheb üsna hulluks: kuue päeva jooksul kolm rasket mängu.
Just. Tõsi, tulemas on hullumaja, kuid kui olukord on selline, pole midagi teha. Peame sellest seisust välja tulema. Nüüd oleneb meist, mismoodi sellega hakkama saame.
Täispikka intervjuud loe Tartu Postimehe Rocki erilehelt!
Gert Kullamäele esitas küsimusi Priit Rajalo.