Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/15/2542936t1h6f45.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2340341t1h4f65.jpg)
Lugesin läinud neljapäeva Tartu Postimeest ja suu vajus ammuli. Sotsiaaldemokraadist poliitnõunik Ülo Veldre nimetab Lõunakeskust linna mädapaiseks! Murelikuks ei tee mind mitte ainult hunnik suuremaid ja väiksemaid valesid ja valskusi, millest lugu kubiseb. Minu suur mure on tõsiasi, et poliitik nimetab edukaid ettevõtjaid mädapaiseteks.
Ja see on väga põhimõtteline küsimus.
Ettevõtlikkus on ühiskonna majanduslik alustala. Lisanduvat väärtust ühiskonnale toodavad just ettevõtjad. Nemad annavad tööd ja maksavad koos töötajatega makse. Maksudest koguneb raha riigi ja linna eelarvesse.
Maksudest saavad oma palka õpetajad, arstid ja lasteaednikud. Maksude eest ehitatakse teid, koole ja spordisaale, tehakse teadust ja kultuuri ja veel tuhat muud kõigile head asja.
Need on nii lihtsad tõed, et Tartu Postimehe haritud lugejale on neid piinlik korrata.
Igal asjal oma koht
Suured kaubanduskeskused linna ääres, kus inimesed saavad osta mahukaupa, on olemuslik paratamatus. Sest kesklinnas lihtsalt puudub linnaruum sellises mahus kaubanduspindade ja parklate rajamiseks.
Kesklinn on mõeldud jalgsi poodlemiseks, äärelinnade suurpoed aga autoga külastamiseks ja mahukaupade ostuks. Kellelegi ei meeldiks, kui Raekoja platsi serval müüdaks kipsplaati või vanalinnas murutraktoreid. Ei kaupade veo ja ligipääsetavuse, ammugi mitte kesklinna ruumi aruka kasutamise seisukohalt poleks see kuidagi põhjendatud.
Lõunakeskus, nii nagu ka Tasku, kaubamaja, Eeden ja teised ostuparadiisid, on oluliselt paremaks muutnud Tartu elu. Kiitust väärivad nii tublid töötajad kui ka omanikud.
Eraomanikud on teinud suured investeeringud ja võtnud suured riskid, pannud mängu oma vara lootusega tulevikus kasumit teenida. Miks neid siis selle eest poliitnõunike poolt nüpeldada?
Olen huviga jälginud USA presidendivalimiste debatte. Silma on torganud ja kõrva jäänud üks vaatenurk, mida Eesti valimiskampaaniates just tihti ei kohta: kuidas me toetame oma ettevõtjaid?
Jutt ei käi ühekordsetest rahalistest soodustustest, vaid ettevõtlusele soodsa õigus- ja maksukeskkonna loomisest. Neil teemadel rääkimine pole häbiasi. Veelgi enam, ettevõtjaks olemine on auasi ning nii õnnestumistele kui ebaõnnestumistele elatakse siiralt ja toetavalt kaasa.
Mõni nädal tagasi selgitas mulle Silicon Valley keskmeks oleva San Jose linna ettevõtluskeskuse juht asja nii: «Kui su ettevõte läheb USAs pankrotti, siis ei öelda sulle, et oled tõbras. Hoopis küsitakse, milline on su järgmine ettevõtmine?»
Koos läbi raske aja
Paraku vaadatakse Eesti ettevõtjat tihti kui vereimejat või petist. Eks Kruudad (või kurb näide Fratel Tradeiga Väike-Lohkvast) anna selleks ka ainest. Ometi on see vaid tõrvatilk, mis kipub rikkuma meetünni. 99 protsenti ettevõtjatest usub ja tahab saada ausal teel jõukaks, olles keskmisest kodanikust ettevõtlikumad ja valmis enam riskima.
Kogu maailma haaranud majanduse jahenemine ei jäta puutumata ka Eestit. Meie majandus on väga tihedalt lõimunud muu maailmaga nii tooraine hankimise, lõpptoodangu müügi kui ka finantsteenuste kaudu. Loodame vältida suuremat kriisi, kuid tagasilööke kindlasti tuleb.
Samas usun, et Eesti karastunud ettevõtjad oskavad uues olukorras näha uusi võimalusi ning olla valmis muutusteks. Uuendama tehnoloogiat, otsima uusi turgusid, tegema enam koostööd tänaste konkurentidega, et ühistel suurematel turgudel toime tulla.
Uues majandusolukorras on linnale tähtis iga töökoht. Liberaalne mõtteviis ütleb, et iga inimene peaks oma eluga ise saama toime tulla ning mida vähem avalik võim peab inimese ellu sekkuma, seda parem. Küll on avaliku võimu linna ja riigi ülesanne luua toimetulekuks tingimused.
Üks väga oluline tingimus on soosiva ettevõtluskeskkonna loomine. See puudutab nii sotsiaalset tugivõrgustikku koole, lasteaedu, haiglaid kui ka kõva infrastruktuuri ehk tänavaid, torustikke ja kaableid. Tänane linnavõim on sellega kenasti toime tulnud.
Tõesti piinlik!
Lõunakeskus ei ole linna mädapaise, vaid on aidanud Tartul saada tõeliseks Lõuna-Eesti keskuseks. See on koht, kus mitte ainult tartlased, vaid sajad tuhanded lõunaeestlased mulkidest setudeni oma vajalikud ostud teevad. Lõunakeskuse jäähall on aga suur vastutulek linlastele vaevalt et Tartu maksumaksja raha eest niipea sisejääväljakut näeb. Au ja kiitus ettevõtjatele!
Loll on see mees, kes oma lehma kohe ära sööb, selle asemel, et lehmalt aastaid piima saada.
Poliitikute nimel vabandan ettevõtjate ees Veldrete pärast. Seekord on tõesti piinlik, et maksudest ka erakondi toetatakse.
Samal teemal: Ülo Veldre, «Linn kosutab mädapaiset», TPM, 16.10.