Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2340241t1h3de7.jpg)
Haldusterritoriaalne jaotus ja kaartide joonistamine uuest haldusjaotusest on kujunenud vaat et haldusreformi põhiküsimuseks. Haldamise mõttes võivad aga nii riigile kui ka elanikele sobida nii suured kui väiksed omavalitsused. Kõik sõltub eesmärkidest, arengust ning omavalitsuste tegevust reguleerivast õigusruumist.
Põhimõtteliselt on meil valida, kas jääda olemasolevasse õigusruumi ja kujundada uus haldusjaotus selle järgi või muuta ka omavalitsuste tegevust reguleerivat seadustikku ning sobitada uus haldusjaotus sellesse. Hetkel püüame teha justkui mõlemat korraga, ise teadmata, millist tulemust kummalgi juhul soovime.
Kas sellisel omavalitsusel nagu Tartu Postimehe väljapakutud Suur-Tartu võiks olla tulevikku? Kas Tartu linn ja teda ümbritsevad neli valda on valmis sellist sammu astuma? Kas Tartu peaks ümbritsevaid valdu ihaldama?
Väike kaasavara
Kui Tartu poolt vaadates oleks selline konglomeraat suure äri ja turisminduse seisukohalt atraktiivsem, siis Tartut ümbritsevate valdade poolelt liitumist hinnates ei tundu see nii olevat.
Liitumisel on mõte vaid siis, kui uus omavalitsus hakkab toimima senisest paremini ja tõhusamalt. Uus peab vanaga võrreldes pakkuma rohkem võimalusi ning lahendama püsielanikkonna (ja ka riigi) jaoks senisest enam igapäevaseks eluks vajalikke probleeme.
Suur-Tartu puhul ei ole mustvalget lahendust, nii et võiks vastuseisukoha võtta vaid põhjendusega, et Tartu tahab endale edukaid omavalitsusi ja nende suurt raha.
Selline emotsionaalsel pinnal vastus ei pruugi vastata tegelikkusele, sest kas Tartul endalgi on praeguses olukorras ja õigusruumis arusaama, mida ta soovib, ja kas teda ümbritsevaid valdu tasub tõsiselt himustada.
Vaatame mõningaid suhtarve, mille alusel Tartut ja ümbritsevaid valdu hinnata.
Nelja valla 2008. aasta eelarvete maht ilma lisaeelarveteta on kokku pisut üle 220 miljoni krooni. Tartu linna eelarvest moodustab see13 protsenti, samas kui liitumisega suureneks elanike arv 16 protsenti.
Arvestada tuleb ka seda, et toetuste osa Tartu eelarves on väiksem kui valdadel kokku, vastavalt 31 ja 41 protsenti.
Kui kõnelda Tartule lisanduvatest «sadadest miljonitest kroonidest», siis valdade koondeelarve sellesse suurusjärku tõesti küünib, kuid raha hulk elaniku kohta ühinevas omavalitsuses väheneb ja nn oma raha tuleb valdadega uude eelarvesse kaasa pisut enam kui 130 miljonit krooni.
Tase langeb
Eelarveraha elaniku kohta on valdades veel arvestataval tasemel, moodustades Tartu samast näitajast 78 protsenti, tunduvalt nõrgem on aga võime investeerida.
Tartu eelarvest moodustavad investeeringud 30 protsenti, ümbritsevates valdades kokku vaid 11 protsenti. Nii et liitumise korral kasvataksid vallad investeeringute mahtu kaasavarana vaid 5 protsenti.
Kui lisada veel teed, mida uus omavalitsus peab hakkama hooldama ja renoveerima, ühistranspordi korraldamise, koolivõrgu, sotsiaalhoolekande, esmatasandi arstiabi jne, siis võib öelda, et liitumise korral uue omavalitsuse võimekus langeb.
Lisaks hakkaks uus omavalitsus talitama väga suurel territooriumil tänane Tartu linn moodustab vaid 6 protsenti liituvate valdade kogupindalast. Haldamine tuleb kardinaalselt ümber korraldada, et jõuda omavalitsusüksuse alal hajaasustatud inimesteni. See kõik sööb palju enam haldusvõimekust ja raha, kui seda liituvad vallad juurde tooksid.
Tundub, et liituva omavalitsuse võime investeerida ning kogu oma territooriumil valitsemise praegust taset hoida (selle tõstmisest kõnelemata) tegelikult langeb.
Siin peituvadki valdade vastuseisu põhjused esmapilgul suurejoonelisele kavale.
On ka alust karta, et Suur-Tartu omavalitsuses ununevad liituvate valdade elanikud lihtsalt ära. Meie poliitiline kultuur on paraku selline ja valla taseme poliitikutel ning elanikel puudub võime ja oskus sellele vastu seista.
Omavalitsuste eelarved on omamoodi haldussuutlikkuse näiteks. Tartu linna eelarve on professionaalne, hästi arusaadav ning ülevaatlik, ent valdade eelarvete põhjal laekuvatest tuludest, kuludest ja investeeringutest ülevaadet saada on suhteliselt tülikas. Usun, et võimalikud ebatäpsustused siin esitatud tabelis ei muuda aga proportsioone ja võimalikke järeldusi.
Teene Tartule
Tartu lähivaldade pigem eitav suhtumine Tartuga liit(u)misele on mõistetav. Selle alus pole aga «rikkus», millest Tartu heaks loobuda ei soovita, vaid hirm ääremaastumise ees ja soovimatus saada suure linna kinnisvaraarenduse objektiks.
Seda vastumeelsust võib võtta ka kui teenet Tartule, sest idee autorid ei saa ilmselt isegi aru, mida selline liitumine linnale kaasa tooks. Tartu linn ei saaks praegustes oludes uue ülesandega lihtsalt hakkama, selleks on vaja aega ja arengut.
Kui sarnaste suhtarvude järgi hinnata võimalikke probleeme teiste linnade ja neid ümbritsevate valdade puhul, siis on näiteks olukord Elvaga parem, mis aga ei tähenda, et ka seal ei oleks probleeme, kui suund Suur-Elvale võtta.
Võib mõista, miks ümbritsevate omavalitsustega on ühinenud väiksemad keskused liitujate proportsioonid on lihtsalt võrreldavamad. Aga ka väiksematel ei ole liitumised läinud lihtsalt ja iga tulemust peab eraldi analüüsima.
Kindlasti tuleb liitumistest kõnelda ka edaspidi, selgitada, kui palju peab selles olema omaalgatust, riigi abi ja suunamist ning teadlaste analüüsi. Olulised on need kõik, kuid just analüüsist jääb meil puudu ja kõvemini kõnelevad emotsioonid, juhtigu neid siis kinnisvaraarendus või kartused ääremaastumise ees.
Samal teemal: Suur-Tartu idee, TPM, 11.09., 16.09., 23.09., 1.10.