Verni Loodmaa: kasvavat puud tuleb kasta

Verni Loodmaa

FOTO: Sille Annuk

Volikogu praeguse koosseisu viimane tööaasta ei tõota tulla kergete killast. Käib uue linnaeelarve koostamine teadmises, et muutunud majandusolukorras on ka Tartus valikud, mida teha ja mida tegemata jätta, ahtamad kui varem.

Võimaluste vähenemine muudab iga otsustuse vastutusrikkamaks. Paradoksaalsel kombel on kokkuhoidu nõudval ajal vahest tähtsaimgi mõista, et mitte igasugune säästmine ei ole arukas.

On töid ja tegemisi, millele kergekäeliselt kriipsu peale tõmbamine võib osutuda arengu piduriks, mis hetkemurede kiire lahendamise vajaduse taustal jääb varju, kuid seda kibedamaid vilju annab maitsta aastate möödudes.

Millised on kultuuri ja selle ühe osa spordi võimalused rahahulga kahanedes pinnale jääda? Kitsamates oludes tundub ikka kõige lihtsam kärpida just seda valdkonda, kus puudused ei anna kohe endast nii selgelt märku kui liinilt ära jäävad bussid või augud teekattes.

Muidugi, laiemalt võttes on kultuur ka puhtad ja täpsed bussid ning siledad teed või, miks mitte, avavangla aktsepteerimine tänapäevase karistuspoliitika osana. Aga siiski, mis juhtub, kui teatris ei ole enam sooduspileti võimalusi, lapse osalemine spordiklubis on liiga kallis või kui raamatukogu on päevas avatud mõne tunni võrra vähem?

Vanemuine ja linn

Ei juhtugi suurt midagi, vähemalt mitte kohe. Inimene harjub ju kõigega ja unustab kiiresti ning eks kõige säästlikum olegi veeta õhtud kodus teleri seltsis. Aga ühel hetkel, kui ajad taas paremad, ei pruugi enam olla kontserti, teatrietendust või spordisaali, kuhu minna. Traditsioonid on katkenud ning nende taastamine on raske ka kuitahes paksu rahakoti võimaluste juures.

Seega tuleb hoida järjepidevust ja kultuurikandjaid – nii inimesi kui institutsioone, kes kujundavad Tartu mainet ja annavad meie linnale tugeva, selgelt eristuva identiteedi. Just see on olulisim, kui soovime olla maailmaski läbilöögivõimelised.

Linn on viimastel aastatel toetanud Vanemuise teatrit 1,5 miljoni krooniga aastas ning selle jätkamine, ehk isegi senisest suuremas mahus, on kindlasti arukas. Miks me seda teeme? Kuulub ju teater riigile.

Vanemuine on teater, mis annab tartlastele ja linna külalistele võimaluse osa saada erinevatest teatrižanridest, ning seda kõrgel tasemel. Viimase kolme aasta jooksul on teatrit külastatud ühtekokku üle poole miljoni korra.

Meenutagem kasvõi suvelaval etendunud rokkooperit «Ruja», mis tõi Tartusse kaheksal suveõhtul pea 20 000 linna külastajat. Tänases heitlikus turismiolukorras on see suurepärane tulemus.

Hea repertuaarivalik ja oskus raha lugeda – nii võiks iseloomustada tänast Vanemuist.

1998. aastal alustas tegevust Vanemuise kontserdimaja, mille renoveerimiseks andis oma panuse ka Tartu linn, ning taastati 1941. aastal katkenud aastaringse kontserdielu traditsioon Tartus.

Kümne aasta vältel on antud ligi 850 kontserti, tartlastele on koju kätte toodud maailma tippkollektiivid ja -solistid.

6. novembril, kui kontserdimaja tähistab suurejoonelise orkestrigalaga oma 10. sünnipäeva ning linnavolikogu peab oma korralist istungit, võiks allkirjad saada ka uus leping kontserdimaja toetamise jätkamiseks miljoni krooniga aastas.

Vanemuise teatrile ja kontserdimajale minev linna raha tagab muuhulgas lastelavastuste ja -kontsertide soodsa piletihinna, samuti soodustused õpilastele ja eakatele.

Sport ja raha

Tartu panus Vanemuise teatri edendamisse on samas suurusjärgus toetusega, millega oleme aidanud meie korvpalli esindusvõistkonda TÜ/Rocki. Nõustun Tartu Postimehe seisukohaga, et korvitiim on Tartule tähtis. Sama kehtib linna mitme teisegi esindusvõistkonna kohta. Siiski on spordi rahastamisel Tartus mitmeid küsimärke.

Tartu linn toetab sporti tänavu 26 miljoni krooniga, millest rohkem kui pool ehk ligi 14 miljonit krooni läheb noortespordile. Meie ülesanne ongi esmajoones toetada laste ja noorte spordi juurde toomist, kuid praegused klubide rahastamise põhimõtted on kohati küsitavad.

Toon vaid ühe näite. Mõnes meie jalgpalliklubis levib tava nõuda teise klubisse minna sooviva 14–15-aastase noormängija eest üleminekutasu – 39 000 krooni 14-aastase poisi eest polegi ju nii vähe.

Klubid ise probleemi ei näe – tehakse seda ju jalgpalliliidu teadmisel, on nende argument. Samas ei kannata rahaküsijate treeningute kvaliteet ja klubi organisatsiooniline töö vähimatki kriitikat.

Minu küsimus: kas juba laste- ja noortespordiski äriga tegelevate klubide pearaha ei tuleks mitte üleminekutasude võrra vähendada?

Ees on rasked valikud

Arusaadavalt ei ole praegu parim aeg ennustada, millal võiksid Tartusse tulla kauaoodatud uued kultuuri- ja spordiobjektid nagu linnaraamatukogu, Aura laiendus, Ahhaa keskus.

Linn ja sihtasutus Teaduskeskus Ahhaa on nüüdseks teinud kõik endast oleneva ning pall on riigi käes. Linnaraamatukogu on aga andnud meile õppetunni üheksa korda mõõtmise tarvilikkusest.

Nüüd, kui on algatatud detailplaneering raamatukogu ja kunstimuuseumi ühise hoone rajamise võimaluste uurimiseks, on oluline selles protsessis mitte tormata ning eelkõige teha endile selgeks, milline on raamatukogu roll 10–20 aasta pärast.

Aura laienemine on paratamatus, sest palju kaugemale tänavu 18. märtsil sündinud rekordist – 1861 külastajat päevas – ei ole veekeskuse praeguse suuruse juures enam võimalik minna.

Rõõmu on teinud Tamme staadioni renoveerimine. Volikogu ei leppinud eelmisel suvel pooliku lahendusega rajada ainult jalgpalliväljak ning jätta jooksurajad esialgu paremaid aegu ootama.

Tänu järjekindlusele on meil nüüd kõrgtasemel spordirajatis, mis on ühtviisi oluline nii linlaste tervisespordiharrastuse kui ka sporditippude treeningute jaoks. Euroraha toel valmib kindlasti ka staadioni tribüünihoone.

Peatselt hakkab volikogu arutama järgmise aasta eelarvet. Valikud ei ole lihtsad ning mitmed eesmärgid, mis veel äsja tundusid päris käeulatuses olevat, kipuvad kaugemasse tulevikku nihkuma.

Usun siiski, et meil jätkub tahet aru saada, et on asju, mille jaoks ei ole paremat

aega kui praegu. Kasta tuleb puud, mis kasvab.

Tagasi üles