Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/09/09/4468987t1hc3de.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2337467t1h7bfe.jpg)
Kas jalgratturil maksab ikka rõõmustada, kui mõne poe või ettevõtte juures on rattahoidja? Teinekord võib kehva disainiga hoidjasse lukustatud ratas olla varastele kergem saak kui lihtsalt elektriposti külge kinnitatud käula.
Kuuskümmend aastat jalgrattaga sõitnud endine tohter Eini Altraja nägi augustikuu viimasel laupäeval kummalist pilti: jalgrattaga linna sõitnud poeg Martin tuli koju, kaenlas vaid jalgratta esiratas.
Noormees oli Rebase tänava Rimi toidupoodi minnes pannud oma vaid aastavanuse GT jalgratta rattahoidjasse. Ent kuna hoidja oli nii madal, et lukk raamini ei ulatunud, lukustas ta ratta vaid esiratast pidi. Poest tulles ootaski teda hoidjas vaid esiratas koos lukuga. Raam oli varastatud.
«Ma ei pane iialgi oma ratast siia,» rääkis Eini Altraja läinud nädalal sellesama Rimi rattahoidja juures. Nii lukustabki ta oma sõiduriista alati tänavavalgustusposti külge. Kusjuures oluline on, et see post jääb turvakaamera vaatevälja, rattahoidja aga mitte.
Sellisesse madalasse rattahoidjasse jäetud ratas, mis lukustatud vaid esitsõõri pidi, on varastele kerge saak. Vaid üks klikk ja raam on ratta küljest lahti. Altraja poja ratta kadumise teeb veel kurioosseks tõik, et see toimus laupäeval kell 13, kõige kibedamal sisseostude tegemise ajal, mil Rimi parkla on autosid täis, ent keegi ratta vargust ei näinud. Ta kahtlustab, et ratas visati sujuvalt lihtsalt mõne auto peale.
Tükike siit, teine sealt
Tartu linna konstaablijaoskonna vanemkomissar Tarmo Stokkeby rääkis, et vargad ei vea minema ainult ratta raame, vaid on olnud ka juhtumeid, kus rattahoidjasse lukustatud rattal on raam küll alles jäetud, ent esiratas pihta pandud. Raam siit, esiratas sealt ja saabki kokku täitsa töökorras ratta!
Nii ongi Stokkeby soovitusel kõige kindlam panna rattalukk läbi raami ja ka esiratta.
Eini Altraja sarjab, et vähe sellest, et paljud rattahoidjad on kasutuskõlbmatud, pole paljude kaupluste ja asutuste juures neid üldsegi. Nii tulebki kasutusele võtta elektripostid, liiklusmärgid, trepikäsipuud, puud ja põõsad.
Tartu Postimehe ringsõit linnas näitas ilmekalt, et seal, kus on paigaldatud turvalised rattahoidlad, on ka jalgrattaid lademes. Ebapraktilised hoidjad on aga kas tühjad või hoitakse rattaid mõne läheduses asuva elektriposti küljes.
Ilmekas näide on kahe Tartu Ülikooli õppehoone juures olevad hoidjad. Biomeedikumi ees vonkleb kahes reas ussikujuliselt hoidja, mis on piisavalt kõrge, et ratta saab igasuguse lukuga kinnitada raami ja esiratast pidi hoidjasse. See hoidja oli neljapäeva lõunaajal rattaid puupüsti täis.
Näituse tänaval oleva Iuridicumi juurde on samuti paigaldatud ilmatu pikk rattahoidja. See on aga nii madal, et ratta saab sinna kinnitada vaid esiratast pidi ja ka siis tuleks põlvili maha laskuda, et lukk ikka õigesti paika saaks. Selles hoidjas ootas sõitjat vaid üks ratas.
Koerahoidja on parem
Turu ja Sõbra tänava Selver oleks justkui ratturitele mõtlev kauplus. Seal on rattahoidja mõlemal pool maja. Ent sellegipoolest võib sageli näha, et rattad on kinnitatud pigem koerte rihmastamiseks mõeldud metalltoru kui madalavõitu rattahoidja külge.
Turu tänava poolsel küljel olev ümar graniidist rattahoidja ei sisenda aga kuidagi turvatunnet üks sealsetest ümaratest metallrõngastest, mille külge tuleks rattalukk kinnitada, on kadunud ja tundub, et erilist jõudu selle välja kangutamiseks pole vaja läinud.
Sellised ümarad hoidjad võivad küll linnaruumi kaunistada, ent on äärmiselt ebapraktilised. Vagu, mille vahele esiratas tuleks lükata, võib mõnele rattale lausa kitsaks jääda, lisaks mahub palju ruumi võtva hoidja külge tarbetult vähe rattaid.
Rattahoidjatega rahulolematuid rattureid leidub ka linnaametnike seas. Linnaarhitekt Tiit Sild tunnistab, et on ka ise ratta parkimisega hädas olnud. «Mõned hoidjad on nii mõttetust õhukesest metallist, et see vahe, kuhu ratas sisse läheb, vajub lihtsalt laiali,» kirjeldas ta.
Kõver ja roostes
Ehkki Sild ei tahtnud esiti ühelegi kauplusele näpuga näidata, ütles ta siiski, et näiteks Ujula Konsumi juures olev hoidla on täpselt selline, nagu ta kirjeldas. Tõesti, sealse hoidja torud on kõveraks paindunud ja neid on asunud närima roosteuss.
Ent ka sellest ei piisa, kui rattahoidja konstruktsioon on pealtnäha tugev. Kui disain on ikkagi ebapraktiline, ei kipu ratturid neid kasutama. Nii on Ilmatsalu tänava Maxima juures kaunis läikiv toekate torudega rattahoidja. Millegipärast on torude vahel aga horisontaalsed pulgad, mis sunnivad kukalt sügama milleks küll, kui esiratas jääb seetõttu õhku rippuma?