Karin Bachmann: sõbrad, ma mahun teile Taskusse

Karin Bachmann Foto: Postimees.ee

Kui Austria päritolu arhitekt Victor Gruen 1954. aastal maailma esimese kaubanduskeskuse (Southdale Mall) projekteeris, ei arvanud ta ilmselt, et suur osa maailma tulevikus vaid seda teed minema kipubki.

Esimese kokkusulatatud poodidekogumi põhjus oli õhu konditsioneerimises – Minneapolises oli kogu aeg kas väga palav või külm ja seetõttu ei peetud võimalikuks edukalt majandada klassikalisi, Euroopa stiilis jalakäijate kaubandustänavaid.

Gruen oma Euroopa taustaga tahtis luua suhtlus- ja kogunemiskohta, kogukonna südant kohvijoomisteks ja vestlusteks, selle sarnaseid USA linnades peaaegu polnud.

Kaupmeeste soovil jäeti kõik üleliigne, sh aknad, megastruktuurist välja. Oli mugavam ja tulusam kasutada pigem õhu kunstlikku värskendamist-niisutamist-soojendamist kui näha asjatut vaeva akende avamise-sulgemisega. Jäid vaid uksed. Ka andis see juurde seinapinda, mida kasutada kaupade pakkumiseks.

Seega pöörati hoone justkui pahupidi: vana «eksterjöör» keerati interjöriseeritud eksterjööriks, mis oli täiesti kaitstud, katustatud, kontrollitav. Nii täideti ebasoodsas kliimas äriajajate unistus – kellaajast ja ilmast sõltumatu tihe turg, mis toimis nii kokkusaamiskoha kui ka kõikmõeldavate linnas aset leidvate sündmuste konteinerina.

Erandist – parkimismeres asuvast suletud funktsioonihoidlast – sai ajapikku reegel, mis kesklinnu veelgi tühjendas. Pikapeale asendasid kaubanduskeskused parke ja väljakuid, imesid endasse kinod, teatrid, kunstinäitused, kontserdid. Ostlemine, nüüdisaja hedonism, vallutas tasapisi kogu ruumi ja muutus kõigi tegevuste vältimatuks koostisosaks.

Kesklinn teokarbis

Meie Tasku erineb algsest ja tänapäeval tüüpilisest kaubanduskeskusest nii asukoha (äärelinn versus kesklinn), parkimismere (ümber hoone versus hoone all) kui ka arhitektuurse kauniduse (on versus ei ole) poolest.

Tasku ei ole keskkonnast eraldunud ja sissepoole pöördunud, vaid laiutab julgelt keset Tartu suurimat ristmikku, suheldes üle tänava kaubamaja (mis on nüüd ootamatult pisikeseks kuhtunud) ja isegi turuhoonega.

Tartul on vedanud, sest pealinna Viru keskus järgib arhitektuurse välisilme poolest kindlalt klassikalise kaubandustempli mudelit ehk siis ei ole tal ühtegi nurka, millest pilguga kinni hakata ja teda kuidagi linna muul nahal tähele panna. On märgatav uks, kust saab sisse, ja Hämariku kuju. Ülejäänud hoone kipub hajuma. Peale silmapilgutust tundub, nagu oleks hoone end vahepeal väristanud ja hoopis uue kuju võtnud.

Klaasine, läikiv ja suurustlev Tasku kogus esimeste päevadega rohkem külastajaid kui Tartu linnas elanikke. Küllap käidi mitu korda ja kutsuti ka teiste linnade sugulasi – järelikult on inimestele seda uhket koda tarvis. Seal sees on aga omaette väikene asum – Tartu uus kesklinn.

Nii Zeppelin kui kaubamaja on tasapisi Tartu raskuskeset Turu tänava suunas lootsinud, Tasku laseb nüüd ankru põhja ja kinnistab uue raekoja, turu, raeplatsi, Rüütli ja Küüni tänava ning pargid ühe katuse alla.

Keskuse kui tervikorganismi ülesehituselt ongi Tasku klassikaline kaubatänav, mis teokarbi sarnaselt kokku rullitud. Kui püüda teda lineaarseks tänavaks lahti võtta, saaksime ilmselt mitu tihedalt täis Rüütli tänavat. Ainult et seal peaks poest poodi käimiseks kapuutsi pähe tõmbama või vihmavarju avama.

Ja selliseid peeni (sise)kujundusvõtteid ei saaks kah muudkui nautida.

Üks tühi koht

Taskusse on jalgsi ja rattaga märksa mugavam pääseda kui autoga, mis teeb ta jalakäijatele kohe sõbramaks. Üks nurgatagune oht siiski ähvardab – nimelt ala Dorpati hotelli ja Plasku vahel, kus on Plasku sisehoov hulga ventilatsioonikarpide ja päevasel ajal liikuvate kaubaautodega.

See tundub olevat tüüpiline koht, mis muutub «kohatuks kohaks» ehk siis selliseks, millel puudub kohapõhine karakter ja sidusus ülejäänud struktuuriga – sarnane sadade ükskõik kus maailma nurgas asuvate muust ruumist üle jäänud kohtadega.

Ka siin oleme peaaegu viadukti all, sirgel tuulisel betoonkivilõigul, samas üsna nähtamatus nurgataguses. Kaupluste aknail pole (veel) midagi, sissepääs on üsna kaugel ja nii ette- kui ka tahapoole vaadates avanevad mittemidagiütlevad konstruktsiooni- või seinavaated.

Öisel ajal muutub ilmselt just see koht kahtlaseks ja sunnib sammu lisama. Seda lõiku tuleks läbi mõtelda ja leida talle iseloom. Võimalusi on lõputult – haljastus, kühmud, joonistused, sündmused vms. Peaasi, et ei lõigataks muust ruumist ära.

Tartu läheneb jõele

Me võime rääkida tarbimisühiskonna halbusest, keskmise tarbija mõttetust tühjast pilgust, kui ta poest poodi tormab ja tühise kola hunnikuid koju veab, või et uues kobarkinos näidatakse ajuvabu meelt lahutavaid filme.

Nii see kõik mõnede meelest ilmselt on ja kaubanduskeskuste veendunud vastased kiikavad Taskut vihkavalt ega tõsta jalga sinna kunagi. Kuid Tasku nagu kaubamajagi hoiab inimesi kesklinnas, ja inimesi on meie linnale just tarvis.

Pealegi on ootamatult tekkinud uus tänav, mis näeb kohe linnatänava moodi välja – nimelt Soola. Ja hoonetevaheline ruum, kuhu Soolalt astuda, avaturu ja Dorpati vahel, on konkreetne, turvaline ja selge, suunaga jõele.

Emajõe äärde hakkabki viimaks moodustuma promenaadilaadne keskkond, kus istutakse välikohvikuis, jalutatakse, söödetakse parte. Vähemalt sellelt kohalt on Tartu Emajõele pika sammu lähemale astunud.

Uus ja vana ei tülitse

Jällegi võib pikalt tülitseda, kas Tartu peaks olema väikene puust või keskmine betoonist või mikstuur. Aga pigem olgu konkreetsed ruumid ja suunad kui ebamäärane ühest teise vingerdamine. On selgelt uus Tartu ja vana Tartu ja nii olgugi.

Ja need kaks suhtlevad omavahel vabalt, linnaehituslikku põlvkondade konflikti on osatud enam-vähem vältida.

Eks algul ikka pööratakse pahaselt külg ette, aga aja möödudes on kõik hooned linnamustrisse sobitunud ja omaks saanud. Ebakõlaks vana ja uue vahel on vana kaubamaja, mis ebamääraselt kuskil vahevööndis lösutab ja kuidagi end leidvat ei näi.

Nii Tasku kui uue kaubamaja funktsioone abitult dubleerivana ei ole tal seal justkui erilist mõtet ja uut, värsket otstarvet pole veel leitud. Aga küllap seegi tuleb. Pigem seatagu kauem atra, kui et sobimatusse pinnasesse kiirustades ananasse külvataks.

Victor Grueni retseptis eduka kaubanduskeskuse küpsetamiseks on muu hulgas öeldud: «Täida see esmajärguliste kaupmeestega, kes müüvad kõrgekvaliteedilisi tooteid peibutavalt odava hinnaga. Äärista kogu kupatus 10 000 parkimiskohaga ja kindlusta, et muudad kogu ehitise juurdepääsetavaks esmaklassilistelt alakasutatud kiirteedelt kõigis suundades. Viimistle kaunistustega: mõned potitaimed, mitmesugused lillepeenrad, väikene skulptuur. Serveeri särisev-kuumana tarbijale.»

Tasku puhul on seda retsepti veidi ümber tehtud odava kauba ja parkimise suhtes, kuid muud komponendid on olemas. Seega äraproovitud ja maitsev. Ongi, tõesti. Aga pärast paari suutäit hiilin tagasi vanasse kesklinna, väiksesse hämarasse ja kulunud ilmega sooja kohvikusse, kus istuvad minu inimesed.

Igaühele ikkagi oma.