Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2336193t1hff72.jpg)
Lõpuks ometi lahendas Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann igaveseks kippunud küsimuse, mis on olümpiamängudel edu mõõdupuu.
Kas võimetekohane esinemine, ilus eneseületus, Eesti rekordi püstitamine või koht esikümnes. Ei ükski neist. Kassbasiiliolikult muheledes ütles ta Pekingi mängude lõpupäeval usutluses ETVle: «Olümpiamängudel loeb medal. Siin ei loeta viimaseid kohti.»
Aga ei loe mitte igasugune medal. Kui Siimann tunnistas, et tal on Leedust kahju, sest neil jäi kuldmedal võitmata, nagu see jäi saamata ka Rootsil, Kreekal ja Austrial, ei ole kahtlust, milline medal loeb tema hinnangul kõige rohkem kuldmedal.
Kuldmedaliga on muidugi uhke kõike kaunistada, eriti kui arvestada, et seda ei saanud ka Iisrael ega Iirimaa, Horvaatia ega Serbia. Gerd Kanteri esi- ning Tõnu Endreksoni ja Jüri Jaansoni teise koha valguses on turvaline väita, et need olid «Eestile edukad ja väga head mängud», nagu väitis Siimann. Võidujoovastuses usub rahvas kõike ilusat, mida räägitakse.
Ent heitkem emotsioonid kõrvale ja võtkem appi kiretu arvude keel. Huvitav, mida see näitab ülejäänud Eesti sportlaste esinemise kohta.
Tegin järgmised tehted: võtsin konkreetsel alal osalenud sportlaste (võistkondade) arvu ning vaatasin, mitmendale kohale Eesti sportlane lõpp-protokollis protsentuaalselt paigutus.
Näiteks Tiidrek Nurmele läks 1500 meetri jooksus 50 osaleja hulgas kirja 27. koht, sellega oli ta protsentuaalselt 54. Edasi jagasin protsendirea kümneks võrdseks osaks ehk detsiiliks ning vaatasin, millisesse detsiili Eesti esindajad oma tulemusega paigutuvad. Nurme asetub 54 protsendiga kuuendasse detsiili.
Tuleb tunnistada, et selline arvutus pole sportlase esinemisele lõpliku hinnangu andmiseks kaugeltki ideaalseim. Näiteks kui iluvõimlemises oleks osalema lubatud 32, mitte 24 naist, võinuks Irina Kikkas oma 20. kohaga pääseda kindlasti kõrgemale kui eelviimasesse detsiili.
Seevastu ujumises, kui starti pääsenuks kõik maailma edetabeli parimad, mitte üksnes kaks igast riigist, oleks Eesti esindajad kahtlemata ühe-kahe detsiili jagu veelgi tahapoole kukkunud.
Nagu ka ratturid Tanel Kangert ja Rein Taaramäe maantee grupisõidus. (Jagama jäädud kohtade puhul, nagu sulgpallis, tennises, rannavõrkpallis ja judos, arvestasin keskmist kohta, näiteks 9.16. jäänud Kaia Kanepi puhul seega 12,5.)
Saadud tulemused on siin tabelis.
Näeme, et ligi kahel kolmandikul juhtudest jäi Eesti sportlane protokolli tagumisse poolde. Oma ala paremusrea esimesse viiendikku mahtus peale Kanteri ja kahese sõudetiimi vaid Kanepi.
Neile paremuselt järgmised kohad saavutasid ujujad Triin Aljand ja Miko Mälberg (mõlemad 50 m vabalt), kümnevõistleja Mikk Pahapill ja kolmikhüppaja Kaire Leibak, kes kõik paigutuvad kolmandasse detsiili.
Mis õigustab seesugust kohapõhist detsiilidesse jaotamist lähtudes osalejate arvust? Esiteks see, et olümpia on ikkagi maailma spordi koorekihi pidu ning kõik, kes sinna pääsevad, peavad nagu ütles olümpiajärgses usutluses Tartu Postimehele kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe tundma uhkust oma riigi esindamise pärast ning tegema väärika tulemuse.
Ja teiseks, olümpiale ei minda mingit oma asja ajama à la püüan anda oma parima või teha isikliku tippmargi , vaid sinna minnakse end muu maailmaga võrdlema. Seda näitabki koht lõpp-protokollis.
Aus järeldus oleks selline: paar sportlast esindasid Eestit olümpial hiilgavalt, mõni esindas hästi, aga enamik jäi statistiks.