Martin Pau: kriis viinaseadust hägustamas

Martin Pau Foto: Margus Ansu.

Öise alkoholimüügi teema puhul ilmneb huvitav seos: majanduslangus ning toitlustusettevõtete sissetulekute kahanemine tegid seni üheselt mõistetud alkoholiseaduse mitmetimõistetavaks.

Vähemalt paistab nii Tartu linnavalitsuse ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi käitumisest ning riigikogu majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi arvamusest.

Läinud aasta 19. juunil võttis riigikogu vastu täiendatud alkoholiseaduse, mis jõustus kuu aega hiljem. Juba enne loetles aga see seadus müügikohad, kus tohib müüa alkoholi kohapeal joomiseks. Restoranide-baaride kõrval käivad selle tingimuse alla näiteks hotellid, reisirongide restoranvagunid, lennukid, aga ka avalikud üritused.

Tänavu septembris saatis Tartu linnavalitsuse ettevõtlusosakond majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile järelepärimise, kuidas alkoholiseadust tõlgendada.

Ministeeriumi õigusosakonna nõunik Katrin Alliksaar teatas vastuseks, et kuna kaasamüügi keeldu toitlustusettevõtteile pole seaduses eraldi sõnastatud, on see järelikult lubatud.

Peaminister tavatses üksvahe kutsuda sellises olukorras appi taevast, mina kutsuksin appi tervet mõistust.

Katrin Alliksaar ei soovinud, aga võibolla ei osanud ajalehele põhjendada, miks käsitleb ministeerium kaht analoogset seadusepügalat erinevalt. Nimelt pole alkoholiseaduses öeldud ka seda, et vahemikus 22–10 ei tohi alkohoolseid jooke müüa, vaid et see on lubatud hommikul kümnest õhtul kümneni. Keegi pole ometigi püüdnud väita, et järelikult tohivad poed viina müüa ka öösel!

Olgu siin suvaliselt valitud võrdlevaks illustratsiooniks liiklusseadus, mis ütleb, kui vanalt on lubatud teha õppesõitu või saada juhiluba. Liiklusseadus ei rõhuta ekstra, et nooremale kui 18-aastasele ei või B-kategooria sõiduki juhtimise õigust anda. Iga terve mõistusega inimene saab ometi aru, et see ei anna 15-aastasele õigust juhiluba nõuda.

Alkoholiseaduse puhul arvab aga majandusministeerium miskipärast, et rõhutust on tarvis. Ning seepärast valmistub riigikogu 19. novembril vastu võtma täiendatud seadust.

Olgu. Topelt ei kärise. Kirjutatagu siis pealegi alkoholiseadusse lisaks toidukohtade õigusele müüa alkoholi kohapeal joomiseks ka keeld müüa seda tarbimiseks väljaspool toidukohta. Siit areneb muidugi absurdimaiguline küsimus, kas parlament peaks kõik viimasel kahekümnel aastal vastu võetud seadused sama mõõdupuuga üle vaatama.

Kindlasti mitte. Eesti uuema aja õiguspraktikas pole harv, et kui seaduse mõtte üle tekib vaidlus, võetakse ette riigikogu stenogrammid. Ei tohiks olla kahtlust, mida seadusandja läinud aastal alkoholiseadust täiendades saavutada soovis – öise kaasamüügi lauskeeldu.

Nii Tartu linnavalitsuse ettevõtlusosakonna jurist Evelina Geryak kui riigikogu majanduskomisjoni esimees Urmas Klaas tõdevad, et tung alkoholiseadust uut moodi tõlgendada on ilmselt seotud ettevõtjate püüdega kompenseerida üldist käibelangust.

See jätab mulje, et riik ja omavalitsused on viinamüüjate poolt liiga kergelt šantažeeritavad. Esmalt võinuks lasta mõnel ettevõtjal kohtuni välja minna. Oleksime saanud teada, kes siis ikkagi saab eesti keelest aru ja kes mitte.