Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Nostalgiline lugu Edgar Valteri vanast teenrist Mursast

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Vana Niva sellesuvisel õitseval ristikheinamurul.
Vana Niva sellesuvisel õitseval ristikheinamurul. Foto: Sille Annuk

Mursa on aus vene aja Niva ehk tänapäevakeeles maastikuauto, mille kunstnik ja kirjanik Edgar Valter muretses Urvaste valda Pöörismäele just nimelt seetõttu, et Pöörismäe asub seal, kus see asub.

Valteri kasulaps ja pärandi valvaja Külli Leppik ütleb, et Pöörismäel on neli aastaaega: suveaeg, lumeaeg, jääaeg ja poriaeg. Ning tee nende taluni on kitsas, looklev ja kohati rööpais. Seda kõike poleks Edgar Valteri 1980. aastate lõpul Tallinnast Pöörismäele tulnud Žiguli ilmselgelt üle elanud.

Olgu vahelepõikeks meenutatud, et vene ajal oli auto saamise juures kõige suurem kunst autoostuloa muretsemine. Žiguli puhul oli see veel kuidagigi võimalik, Niva saamiseks aga kunstide kunst. Edgar Valterile hankis Niva ostuks loa huumori- ja satiiriajakirja Pikker peatoimetaja Kaido Liiva.

Ole tubli, Mursa!

Niisiis vuras ühel päeval hele ja kõrge kahesillaveoga kaunitar Pöörismäe õuele. Oli aasta 1989.

Külli Leppiku sõnul suhtus Ets Valter oma uude autosse algusest peale kui elusolendisse. Kiitis teda iga kord, kui sõitu läks, ja pärast, kui sõit tehtud, kiitis ka. Ning ristis ta Mursaks.

Külli Leppik teab, et Ets Valter leidis selle nime ühest raamatust. Seal oli Mursa ustava teenri nimi. Aga millisest raamatust tegelane pärit oli, selle on Külli Leppik unustanud.

Mursast sai vapper tööloom, kes kärina ja mürinaga läks läbi igalt poolt.

«Mõnikord oli ta peru ka,» mäletab kasulaps ja kirjeldab, kuidas treppis teel hüppas Mursa nagu kits, visates üht külge ette. Põhjus oli ilmselt vene aja jäikades vedrudes.

Mursa on kõike näinud, ka üle katuse käinud. Aga sellest kujunes õnnelik õnnetus. Nimelt jooksis ühel sügisel Mursale ette ettevaatamatu koer. Ets Valter pidurdas, sest ega vaest looma saanud alla ajada, ja siis see kukerpallitamine algas. Autos olid Ets Valter, Külli Leppik ja väga suur koer Pätu, pokuraamatute Eku prototüüp.

Inimesed ja loom jäid terveks, ainult Mursa esiklaas purunes ja katus sai mõlgi.

Pärast kukerpallitamist maaliti Mursa samblavärvi roheliseks ja see meeldinud Edgar Valterile rohkemgi kui varasem värv.

Parimad ajad

Muide, ka Mursa ja Pätu olid lahutamatud.

Kui koer sõidule kaasa võeti, siis istus loom autos iseenesestmõistetavalt nii, et tema kolakas kere poolenisti aknast välja ulatus. Eemalt vaadates moodustas lähenev Niva koos Pätu lehviva turjaga eripärase koosluse, mis kohalikel seniajani silme eest ei kao.

«Tuuritasime metsateedel, leidsime vanu talukohti, otsisime kaardi järgi ojasid,» meenutab Leppik. «Kõik teeotsad, mis ahvatlesid, uurisime läbi.»

Külli Leppik osutab vahepeal Pöörismäel juba üsna kõrgeks kasvanud lehisealleele ja meenutab, kuidas nad Mursaga neid noori lehisepuid Kilingi-Nõmmelt toomas käisid. Mursa nägi seestpoolt välja nagu rohelust täis kasvanud Puuko tare. Kui te poku-

raamatuid lugenud ei ole: Puuko on taas tegelane Edgar Valteri loomingust.

Aegade edenedes istus Niva rooli üha sagedamini aga kasulaps ise, ja kui siis teel mingi probleem paistis ees olevat, kostis kõrvalistuvalt Ets Valterilt kohe kärmas õpetus: «Anna aga gaasi! Anna aga gaasi!»

Kolmas suvi

Pöörismäe elab kolmandat suve ilma Edgar Valterita. Teda teeninud Niva asub remonditöökojas ja ootab, mis elul talle veel pakkuda on.

Külli Leppik ütleb, et tal oli kindel plaan kinkida see auto sihtasutusele Pokumaa. Niva on tema meelest osa Edgar Valteri pärandist ja küll oleks armas Mursat taas tuttavatel teedel vuramas näha.

Sihtasutus kaalus aasta tagasi ettepanekut küll, aga siis algas pokukoja ehitus ja tähelepanu keskendus muudele asjadele. Ka pelgas sihtasutus Niva peale kuluva kütuse hinda ja varjualuse puudumist. Niva jäi Pöörismäele ootama ja roosteuss puges sisse.

Külli Leppik jätab lõpuks õhku mõtte, et ehk keegi siiski tahab seda autot endale. Keegi, kes selles väärtust näeb, kes seda putitada ja hoida mõistab ning temaga armastatud kunstniku ja kirjaniku mälestuseks veel mõne sõidugi ette võtab.

Tagasi üles