Kamm kukkus maha ja lävi oli kõrge

82-aastasele Otilie Lättile on tähtis ta hea väljanägemine, ta käsitööoskus ja kandlemäng. Tal on väga kahju ainult sellest, et ta kõiki oma vanu tuttavaid ei mäleta. Foto: Sille Annuk

Kell oli 7 hommikul. Mees oli läinud juba maale piima järele. Naine kammis vannitoas juukseid. Siis kukkus kamm maha.  Telefoni juurde ei olnud õnneks pikk maa. Vasak käsi veel töötas.

See on 82-aastase Otilie Lätti haigeksjäämise lugu.

Otilie Lättil on olnud kokku kolm insulti. Esimene oli kaheksa aastat tagasi, siis ei rääkinud ta kolm kuud.

Teine oli eelmisel aastal – aga see oli õnneks kergemat sorti ehk mikroinsult.

Kolmas tabas teda tänavu septembris.

Sel teisipäeval oli Otilie Lätti aga jälle jalul ja afaasiaühingu koosolekul kohal. Sättis peegli ees lokid kohevaks ja tuli rõõmsa näoga teiste sekka.

Pea käib veidi ringi küll ja käsi otsib seinalt tuge, aga õueskäimisel on kepp toeks ja hätta pole naine veel jäänud.

Otilie Lättil on kodus õmblusmasin töövalmis ning elamine lippe-lappe täis. Ta oli innustunud käsitöötegija juba enne haigestumist. Oma esimest insultigi mäletab naine kuupäevalise täpsusega sellepärast, et Tähtvere päevakeskuses oli just käsitöönäituse aeg.

Praegugi kiirustab naine oma lapitekke lõpetama just uue näituse pärast, mis varsti tuleb. Otilie Lätti jälgib Quelle ajakirju ja teab viimaseid sisekujundustrende. Näiteks diivani peale ei panda mitte üks tekk, vaid kaks kitsast. See olevat väga efektne.

Elu on ju Otilie Lättil peaaegu samasugune, nagu see oli enne.

Ta õmbleb, ta mängib kannelt, ta käib rahva seas, suhtleb palju inimestega ega peida end nurka.

Üks asi on aga küll teisiti. Teinekord astub mõni inimene ta juurde, tervitab ja küsib, kas Otilie teda mäletab. Otilie vaatab siis nii teraselt kui saab, aga ei suuda meenutada, kes see inimene on.

A on aa ja B on bee

59-aastane Peeter Kallas on terve elu armastanud matemaatikat. Kui ta terve oli, töötas  peenmehaanikuna elektroonikafirmas Tarkon.

Kui nüüd küsida, kui vana mees on, muigab Peeter Kallas vastuseks ja ütleb, et see arvutamine ei käi enam nii lihtsalt. Ja pakub vastuseks sünniaastat – 1951. See on lihtne meeles pidada.

Tol saatuslikul päeval – samuti kaheksa aastat tagasi – oli Peeter Kallas ametipostil nagu ikka. Korraga hakkas tal halb. Sõber ütles: kuule, mees, mine ära koju.

Koju jõudes märkas Peeter Kallas ootamatult, et üle läve astumine valmistab talle ületamatut raskust. Õnneks helistas sõber siis kiirabisse.

Tartumaa Afaasiaühingu koosolekule jõuab Peeter Kallas viimasel minutil, sest tema ei ole mingi vaba mees, tema on tööinimene – hulgilaos puhastaja.

«Töölkäimine on tähtis – seal kas või tülitsed kellegagi, see on ka parem kui kodus istumine,» sõnab Peeter ja lisab, et öeldu ei tähenda, et tema töökaaslased oleksid mingid tülinorijad. Öeldu on kujund!

Oma nime kirjutamisega saab ta ka hakkama ja meenutab, kuidas ta  kaheksa aastat tagasi tähti õppis. Et A on aa ja B on bee. Ja nii iga päev. «Pea oli higine otsas,» tunnistab ta.

Rääkimisega oli algul samamoodi.

«Süda oli ikka väga täis! Ainuke sõna, mis välja tuli, oli kurat!» ütleb ta.

Suur salatikauss

Tartumaa Afaasiaühingu liikmete kokkusaamised on keerukast suhtlemisest hoolimata rõõmsad olemised, kus juuakse teed, näksitakse küpsist, peetakse mõne järgmise väljasõidu või ürituse plaani.

Sel teisipäeval jagas Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonna logopeedia eriala tudeng Airika Pening kõigile kohalolijatele valge paberilehe ning palus selle igasse nurka joonistada pildi.

Et kuidas keegi ühingu koosolekule tuli, millises majas ta elab, mida ta pühapäeva hommikul teeb ning lõpuks, mis talle afaasiaühingus kõige rohkem meeldib.

Otilie Lätti joonistas bussi ja kaks kriipsujukut, kellest ühel on kepp käes ja teisel kaabu peas. See esimene ja kepiga on ta ise, too teine ja kaabuga on ta ühingukaaslane, kes sõidab koosolekule samast naabruskonnast.

Teise pildi peal on Otiliel viiekorruseline maja. Just niisuguses majas ta elab.

Kolmandal on taas kriipsujuku, kel ühes käes kepp, teises aga rihm, mille otsas koer. Too koer on Otilie 11-aastane sõber Nups, kellega ta mitte ainult pühapäevahommikuti, vaid iga päev jalutamas käib.

Viimase pildi peal on üks lokkis juustega tüdruk. Tema ei ole keegi muu kui nende ühingu üks juhtidest, logopeed Inga Brin.

Inga Brin selgitabki, et afaasikutega suhtlemisel ja neist arusaamisel on hea, kui abiks on tükk paberit.

Aitab joonistamine, mõne olulise sõna trükitähtedega suurelt kirjutamine ning numbritest ja aastaarvudest rääkimisel nende näitamine.

Ühingu kokkusaamistele tullaksegi peamiselt sellepärast, et need sõbrad ja tuttavad, kellega tavaviisil enam suhelda ei saa, jäävad kaugeks.

Viimase aja kõige suuremaid üllatusi on Inga Brini meelest olnud see, kui üks nende ühingu liige, kes oli koosolemistel alati väga vaikne olnud ja peaaegu mitte kunagi midagi ei rääkinud, hiljuti lauale suure salatikausi tõstis.

Ning siis teistele märku andis, et salat on meelehea kõigile ja selle salati tegi ta ise!

Tartumaa Afaasiaühing

• Kogunetakse kord kuus Tartu Puuetega Inimeste Koja ruumes Rahu

tänav 8.

• Afaasia tekib kõnekeskuste kahjustuse tagajärjel, mille võib põhjustada insult või trauma.

• Häiritud võib olla kõnelemine, kõnest arusaamine, kirjutamine, lugemine. See ei tähenda, et kahjustuks inimese intellekt.

• Eestis tabab afaasia keskmiselt tuhandet inimest aastas.

• Tartumaa Afaasiaühingus on 42 liiget.