T, 6.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Riigimetsa palgid ripuvad metsatöösturite rõõmuks õhus

Nils Niitra
Riigimetsa palgid ripuvad metsatöösturite rõõmuks õhus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Riigimetsa Majandamise Keskuse peahoone.
Riigimetsa Majandamise Keskuse peahoone. Foto: Toomas Huik

Teist korda RMKd juhtiv Aigar Kallas ajab nii mõnelgi põlisel metsnikul ihukarvad püsti ja seda mitte üksnes eelseisva koondamise pärast. Nemad peavad Kallase ametisseasumist metsatöösturite triumfiks.

Kunagisel RMK siseaudiitoril Peeter Liinsool on Kallasest mõndagi mäletada. 2003. aastal samuti RMK peadirektorina töötanud Kallas lasi ta pikema jututa lahti. Liinsoo oli parajasti tegemas auditit, mis juhtis tähelepanu sellele, et metsafirmad saavad RMK-lt suuri soodustusi.

Süsteemi sees urgitsejatele näidati toona RMKs koht kiiresti kätte.

Äripäev kirjutas 2003. aasta mais RMK finantsanalüütiku Rein Siirmanni lahtilaskmisest. Mees vabastati ametist, sest ta tõi päevavalgele RMK juhtkonna hüved, sealhulgas krediitkaardi- ja bensiiniarved, mida kustutati konsultatsiooniteenuste ja muu sellisega.

Sellesama auditi viis lõpule Liinsoo kolleeg Kaido Humal, kelle töö tehti maatasa ja audit ise lükati sahtlisse.

Terve rea RMK-siseseid rikkumisi välja kaevanud Liinsoo ise arvab tagantjärele, et audit võis Kallase karika 2003. aastal küll üle ajada, kuid vallandamise peapõhjus oli pigem tema soov viia RMK audiitorid nõukogu otsealluvusse.

Kui palju maksab õhk

Aga mis audit see ikkagi oli, mis RMK juhtkonna 2003. aastal marru ajas?

Kui metsamaterjal on virnas, jääb vahele paratamatult õhku. Lisaks virna pikkuse ja kõrguse mõõtmisele tuleb tihumeetrite teadasaamiseks «välja rookida» ka palkidevaheline õhk ja selleks kasutatakse niinimetatud virnatäiuse koefitsienti. Sellest koefitsiendist too audit muuhulgas kõnelebki.

Nii näiteks selgus erapooletu mõõtmise tulemusena, et ka Tartumaad hõlmavas Kagu regioonis olid männipaberipuidu virnade mõõtmise tulemused tavaliselt RMK kahjuks.

Näiteks Võru Sylvester sai nõnda lausa kümme protsenti rohkem puitu kui algul mõõdetud. Mõõtmisi tehti kaheksa ja kõige väiksem eksimus riigimetsa majandamise keskuse kahjuks oli viis protsenti.

Juba toona kirjutas audiitor, et tegelikust väiksema virnatäiuse koefitsiendi kasutamise tõttu kaotab RMK igal aastal 35 miljonit krooni.

Vahepeal on puidu hinnad kerkinud keskmiselt 1,5–2 korda ja juhul, kui samasugune metsafirmadele boonuste tegemine jätkub, kaotab riik aastas 52,5–70 miljonit krooni. Postimehega vestelnud staažika RMK-lase väitel ei ole vahepeal midagi muutunud.

Üheks põhjuseks, miks metsafirmad riigimetsast tegelikult suuremaid koguseid saavad, on tema hinnangul RMK metsamüügilepingud.

Nendes lepingutes on virnatäiuse koefitsient kirjas juba siis, kui virna ennast polegi ja puud veel metsas latvu liigutavad.

«On selgusetu, kuidas saab lepingus eelnevalt sätestada virnatäiuse koefitsienti, kuna tegelik koefitsient saab selguda ainult mõõtmise tulemusena,» seisab ka auditis.

Nendes lepingutes olevad koefitsiendid on tavapärasest väiksemad ja kipuvad ostjati erinema.

Nii näiteks müüs RMK 2004. aasta juulis metsa Nor-Est Woodile ja juba lepingus oli kirjas, et haava paberipuidu virnatäiuse koefitsient on 50 protsenti ja kuusel-männil 56 protsenti. See tähendab, et leping hindas virnas oleva õhu osakaalu kohati lausa poolele.

Samas paneb keskkonnaministri määrus männi virnatäiuse baaskoefitsiendi ehk keskmisena paika 69 protsenti, kuusel 71 protsenti ja haaval 67 protsenti. Loomulikult võib tegelik protsent tulla sõltuvalt virnast nii väiksem kui suurem.

Ka tänavu on RMK sõlminud metsamaterjali ostu-müügi lepinguid, milles ette paika pandud koefitsiendiks näiteks kuusepaberipuidul 55 protsenti või 56 protsenti ja männipaberipuidul 54 protsenti.

Uus süsteem

Seni on metsnikud üldjuhul metsast välja veetud puiduvirnad ise üle mõõtnud, praegu aga katsetab RMK selle endise siseaudiitori Kaido Humala sõnul oma Kirde regioonis uut korda, mis lõpetab üleüldse igasuguse metsamaterjali mõõtmise RMK enda esindajate poolt.

«Siis ütleb klient, et «ma sain teilt nii palju ja sellise kvaliteediga materjali» ja RMK on rahul,» lausub Humal. «Kui klient on teinud enampakkumisel kõrgema pakkumise, siis algavad praktikute kinnitusel nende firmadega kohe probleemid, sest praagi osatähtsus kasvab ja koguseid vähendatakse, et hind oleks lõppkokkuvõttes paras.»

Aigar Kallase enda väitel pole metsamaterjali mõõtmist sellisel kujul enam vaja.

«RMK müüb tulevikus puidu kliendile ainult kliendi laos, mistõttu puudub koorma mitmekordseks mõõtmiseks eelnevates etappides vajadus,» kirjutab ta oma vastuskirjas Postimehe küsimustele. «Puidu kogus, kvaliteet ja jaotus sortimentidesse määratakse automaatselt puude langetamisel.»

Juba praegu raiutakse üle 90 protsenti riigimetsa lõppraietest Kallase sõnul sellekohaseid seadmeid omavate harvesteridega. Puitu veavad ainult GPS-põhiste jälgimisseadmetega varustatud autod ning metsamaterjali vastuvõtmise õigsust kontrollivad pisteliselt selleks moodustatud mõõtmisrühmad.

Postimehe RMK-allika sõnade kohaselt on aga Kallase nimetatud mõõtmisrühmades vaid kolm-neli inimest ning nad ei suuda iial kontrollida riigimetsadest välja vuravaid tohutuid puidukoguseid.

Skandinaavias mõõdavad allika väitel riigi müüdava metsamaterjali üle sõltumatud hindajad.

«RMK reformidega kaob nii virnatäiuse koefitsiendi küsimus kui siseopositsioon RMKs,» lausub allikas. «Ostjad ei pruugi enam mängida pelgalt virnatäiuskoefitsiendiga, võib ka kõige muuga.»

Mis puutub koefitsienti, siis kasutatakse selle eelnevat paikapanekut Kallase sõnul metsa enampakkumiste korraldamisel, et tagada kõigile ostjatele võrdsed pakkumistingimused.

«Näiteks kase paberipuu koefitsient 0,49 korda 500 krooni on parem pakkumine kui 0,51 korda 450 krooni,» kirjutab Kallas. «Pakkumiste hindamiseks kasutatud koefitsienti ei saa kuidagi võtta aluseks iga konkreetse koorma mahu määramisel, mistõttu mõõdetakse koormad müügi hetkel üle ja määratakse vastav koefitsient.»

Sellesama RMK allika väitel on Kallase väide puhas demagoogia ja metsafirmad maksavad lõppkokkuvõttes ikkagi lepingutesse kirja pandud koefitsientide alusel. «Lepinguga on ostja sellise koefitsiendi juba kätte võidelnud,» väidab ta.

2003. aastal lõpetatud auditi tõttu peapesu saanud ning selle aasta alguseni RMK keskkonna- ja kvaliteedispetsialistina töötanud Kaido Humala sõnul pole RMK teinud oma metsamüügipoliitikas viimastel aastatel mingeid muudatusi.

«Pigem ajas selle teema käsitlemine nad närviliseks, selle asemel et teha mingeid korrektiive või – nagu nad nüüd tavatsevad öelda – muuta tegevust efektiivsemaks,» räägib Humal.

Ideaalne juhtkond

RMKst 2003. aastal vallandatud Peeter Liinsoo sõnul valitseb keskust algusest peale sisuliselt sama seltskond, kuhu kuulub nii asutuse endine juht ja praegune arendusdirektor Andres Onemar kui Aigar Kallas, kes oli algul Onemari asetäitja.

«Vaadake, kes oli 2000. aastal millises ametis ja kus ta on praegu. Selline maletamine käib seal kogu aeg – täna olen mina ülemus, homme sina.»

Liinsoo hinnangul on RMK praegune juhatus metsatöösturitele lausa ideaalne.

Aigar Kallas ise oli kuni uuesti RMK peadirektoriks nimetamiseni mullu oktoobris metsa varumisega tegeleva Soome firma UPM-Kymmene Fo-rest juhatuse liige.

Mida Kallas ise arvab sellest, et teda peetakse metsatöösturite trooja hobuseks?

«Eks iga inimene mõtleb oma rikutuse piirides,» teatab ta. «Olen oma karjääri jooksul töötanud nii ettevõtluses kui riigiametis, töökoht RMKs on oma olemuselt vaadeldav nende kahe vahepealsena,» lisab Kallas.

Töös peab ta enda sõnul olulisimaks lojaalsust tööandjale: «RMK puhul on tööandjaks riik.»

Tagasi üles