Lea Täheväli Stroh ja Olof Stroh: Karlova ärgitab mõtlema väärtustest me ümber

Lea Täheväli Stroh ja Olof Stroh Foto: Postimees.ee

Kultuuripärand on hästi kaitstud, kui selle sisu on teada-tuntud ja kodanike poolt hinnatud. Selle saavutamiseks tuleb väärtusi arusaadavalt selgitada ja motiveerida, samuti õpetada neid õigesti hooldama. Kultuuripärandil, mille väärtust ja säilitamise motiivi kodanikud ei mõista, on vähe lootust ellu jääda.

Kõigil hooneil on kultuurilooline väärtus – mõnel suurem, mõnel väiksem, kuid ükski pole väärtuseta.

Väärtuse saab jagada komponentideks: näiteks autentsus ehk teatud ajastule iseloomulik, seda esindav, siis kunstiline tase, isikuajalooline seos, side sotsiaal- või ühiskonnaajalooga, tehnikaajalugu kajastav, arhitektooniline väärtus, sümboliväärtus jne, mis kokku moodustavad paiga kultuuriloo.

Kuidas hinnata väärtust

Väärtushinnangud võivad aja jooksul muutuda, mis on ka loomulik. Seepärast tuleb iga otsust põhjalikult kaaluda, luua süsteem, mis hoiaks ära mõtlematud kaod ja kindlustaks ajaloolise järjepidevuse.

Ka objekti enda saab omakorda jagada osadeks: krunt, elamu, kõrvalhoone, aed jne. Et kõik objektid on seotud oma tekkimise ajaga, võib neid liigitada kronoloogilistesse rühmadesse.

Näiteks perioodid enne 1918. aastat, vabariigi aeg, sõja-aastad, nõukogude aeg, iseseisvumise aeg. Ajaloos tuleb aktsepteerida järjepidevust ja seetõttu on kõik ajajärgud võrdselt huvitavad.

Vahet tuleb teha objekti omaväärtusel ja ta väärtusel seoses ümbritseva miljööga. Ühel hoonel võib olla suur sotsiaal- või ühiskonnaajalooline väärtus, kuid tema välimus võib kahjustada ümbritseva miljöö ühtsust.

Võtame näiteks nõukogude ajal tekkinud plekist garaažid. Need võivad näida häirivate parasiithoonetena, kuid kahtlemata peegeldab garaažide teke mingit etappi või muutust ühiskonnas ja nende teisaldamisega rebiksime välja osa oma kultuuriloost.

Pealegi on neil praegugi mingi materiaalne väärtus ja kasutus, mida alternatiivi pakkumata ei oleks mõistlik hävitada. Garaaže on vaja samamoodi nagu nõukogude ajal ehitatud pesukööke ja puukuure, milleta Karlova poleks Karlova. Ka väärtustega seonduvaid konflikte tuleb kirjeldada, defineerida ja kaaluda.

Uutest hoonetest

Ühe ajalooliselt kujunenud elupiirkonna terviklikkuse säilitamine ei tohi takistada nüüdisaegsete hoonete rajamist. Uute hoonete ehitamisel ei pea ka kasutama piirkonna hoonete rajamise perioodist pärinevaid lahendusi. Sellega võtaksime oma ajalt õiguse luua ehituslugu ja seiskaksime näiliselt ning võltsilt järjepidevusliku arengu.

Areng peab kulgema, kuid seejuures tuleb lähtuda olemasolevatest seostest, proportsioonidest, vormidest, mahtude vahekordadest ja skaalast, samuti traditsioonilistest materjalidest ja võtetest.

Et tekiks arusaamine ja austus olemasoleva hoonestuse suhtes, tuleb tundma õppida hoonete väärtusi ja säilitamise motiive ning mõista nende seost üldise kultuurilooga.

Kui arhitekte hakatakse originaalsust taotlevate kunstnike asemel koolitama harmoonilise elumiljöö kujundajaiks, alles siis on mõtet loota, et hakkame saama ajaloolisse keskkonda sobivaid arhitektuurilisi lahendusi.

Lihtne on süüdistada

Traditsiooniliste materjalide puhul on oluline toonitada, et neid tuleb kasutada ka traditsioonilistes konstruktsioonides. Näiteks on klaas küll traditsiooniline materjal, kuid traditsiooniliselt mitte seinamaterjal.

Samuti tuleb vahet teha olemasolevate vanade (algsete) ja tänapäevaste nn traditsiooniliste materjalide vahel.

Traditsioonilistest materjalidest rääkides mõtleme enne ehituse industrialiseerimist kasutusel olnud materjale, mis nõudsid valdavalt käsitsitööd. Tänapäeval toodetakse ja töödeldakse neid enamjaolt tööstuslikult ja seepärast on raske hoonete kulunud detaile vahetades saada sarnase välimuse ja omadustega materjale.

Paikkonna ehitustraditsioonid lähtusid kohapeal saada olnud loodusvaradest ehk kasutati ja vormiti seda, mis oli lähedal ning kergesti kättesaadav. Nüüd tulevad materjalid igast maailma otsast ja nendega koos ka võõraste maade ehitustraditsioonid.

Et meie ehituspärand ei moonduks globaalseks rosoljeks, peame teadma, mis väärtused meil on ja missuguste materjalidega neid tuleb hooldada.

Pole mõtet süüdistada lagunema lastud hoonete omanikke, et nad ei tunneta oma piirkonna hoonete ajaloolist väärtust ja on remontide käigus hävitanud märkimisväärse osa kultuuripärandist.

Paraku ei ole riik neis seda tunnetust kasvatanud ega teinud midagi olulist ka selleks, et kohalik kvaliteetne remondi- ja hooldustöödeks vajalik ehitusmaterjal oleks kergesti kättesaadav. Rääkimata metoodilistest juhenditest, mis õpetaks materjale ja konstruktsioone õigesti käsitsema.

Ükski majaomanik ei riku oma kinnisvara sihilikult!

Ohud ja vajadused

Selge on see, et kui ühe piirkonna miljööd on otsustatud säilitada, siis tuleb seda kaitsta. Alustuseks tuleb piirkonna kõik väärtused välja selgitada (inventeerida), süstematiseerida ning inimesi motiveerida – kuidas me muidu teame, mida kaitsta ja kuidas väärtusi hooldada.

Iga objekti tuleb käsitleda vastavalt tuvastatud väärtus(t)ele. Üldised ettekirjutused detailide kohta (näiteks: kasutada laia voodrilauda või korstnad ehitada punastest tellistest) võivad põhjustada olukordi, kus mõni hoone saab detailid, mida tal pole kunagi olnud.

Sisulisi väärtusi tundmata on oht, et välise korrastamise tuhinas hävib või moondub mõni teine, sügavam ja kultuurilooliselt ehk olulisemgi väärtus.

Mõtlema peab ka sellele, et aja jooksul tekkinud muudatused hoone konstruktsioonides ja detailides on ajaloolise arengu lahutamatu osa ja neid tuleb samuti nii objekti enda kui ka seda ümbritseva miljöö suhtes kaaluda.

Miljööväärtus on üks paljudest kultuuriloolise väärtuse komponentidest, ehkki seda ei saa iseseisvalt kasutada. Elamusel peab olema sisu, millel on tõepõhi all. Kui sisu pole teadvustatud, siis ongi see ainult elamus, võibolla tähtis ja asendamatu, kuid sellel puudub sügavam seos kultuuripärandiga.

Rahvas – kaasa arvatud ametnikud ja eeskirjade koostajad – vajab rohkem teadmisi meid ümbritsevast kultuurimiljööst. Käskude ja keeldudega ei ole võimalik kedagi sundida oma kultuuripärandit hoidma.

Kui me õpime neid väärtusi nägema ja oskame nende eest ka hoolitseda, siis oskame ka end oma ajas paremini mõista.

Samal teemal: Karlova teemaplaneering, TPM, 6.05., 12.05., 19.05., 20.05., 28.05., 29.05., 2.06., 3.06.