Küsitlus: kas tudengid on muutunud oma õigust nõudes põhjendamatult pretensioonikaks?

Foto: Postimees.ee

Nõukogude ajal oli õppejõudude elu ülikoolides palju lihtsam kui praegu. Naljalt ei saanud juhtuda, et tudeng, kes polnud rahul talle pandud hindega või kelle arvates ta eksamil ebaõiglaselt läbi kukutati, esitas ametliku kaebuse. Paremal juhul poleks juhtunud midagi, halvemal juhul oleks tudengi elu parajaks põrguks muudetud.

Õigusriigis on igaühel, kes tunnetab ülekohut, õigus kaevata repressioone kartmata. Näiteks selleks, et saada tunnistus cum laude, kui ka õppejõududele on tundunud, et kiitusega lõpetamisest on asi kaugel. Ja ebameeldiva üllatusena õpetajaile võib kohtus selguda, et C, D või E oli tegelikult ikkagi A.

Mõnikord ei saa õppejõud üldse sotti, kust võtab üliõpilane jultumuse nõuda õigust, kui on jätnud õppe-eeskirjadesse raiutud tingimused selgelt täitmata. Tartu Postimees püüdis uurida, kas on nii, et üliõpilased pole hakanud usinamalt ajurakke piitsutama, küll aga hindajate peale kaebama.

Eimar Veldre

Eesti Üliõpilaskondade Liidu juht

Ma ei ütleks seda. Kindlasti tuleb tudengitelt ka väga selgelt põhjendatud kaebusi. See, mida võib lugeda põhjendamatuks pretensioonikuseks, tuleneb suuresti nõrgast nõustamisest ja teavitustööst. Kaebused on juba tagajärjed.

Üliõpilastele on tähtis üheselt mõistetavad ja varakult etteteatatud ainekursuse sooritamise tingimused. Seda toetavad kindlasti õppejõu abistav suhtumine ja korralik nõustamissüsteem.

Tähtis on mõlema poole – tudengi ja õppejõu või kõrgkooli – teadlikkus oma õigustest ja kohustustest.

Tihti piirab õppejõud oma suvaga tudengi võimalusi, teadmata tegelikult ise korralikult vastavaid eeskirju. Kui tudengil on õigus näiteks kolmele katsele eksami sooritamisel, on lisatingimuste seadmine alatu.

-----------------------------------

Toomas Tiirats

Maaülikooli VL instituudi direktor

Kindlasti on nad muutunud natuke pretensioonikamaks, nõudlikumaks. Nad ütlevad üsna selgelt, millist õpetust ja milliseid teadmisi tahaksid nad õppejõududelt saada.

Põhjendamatust pretensioonikusest rääkides on üks hädade põhjus küllaltki liberaalne süsteem ülikoolide juures, mis laseb tudengeil oma asjade vormistamisega venitada. Paljud õppejõud tulevad tihti tudengeile liiga kergelt vastu, leppides kokku lisaeksamite ja -järelvastamiste aegu.

Mõnel erialal on õppejõu liigne heasüdamlikkus ja mõjutatavus loonud kujutelma, et õppejõuga saab alati kõiges kokkuleppele, et õppejõul on tudengi jaoks alati aega. Kui juhtub selguma, et aega pole, ollakse väga imestunud: miks nii, alati on ju saanud teistmoodi. Enamasti tullakse rääkima suusõnal, kirjalikke pretensioone praegu ei ole.

Õppekorralduslikud reeglid on iseenesest piisavad. Neid pole tarvis ümber teha, vaid õppida selgemalt aru saama, et neid tuleb järgida. Üldiselt oleme jõudnudki selles üliõpilastega ühesugusele mõistmisele.

Kujundame mentaliteeti, et kui tudeng ei saa õppimisega hakkama, peab ta leidma koha, kus tal on kergem. Kõige tõsisemalt on see konflikt kirjutatud samaaegsesse õppimisse ja töötamisse. Eks tudeng pea valima, mis on tema prioriteet.

-----------------------------------

Margit Sutrop

Tartu Ülikooli vaidluskomisjoni esimees

Ma arvan, et ei ole. Kõik vaidluskomisjoni pöördunud tudengid on tundunud olevat ise väga veendunud, et neile on liiga tehtud. Kui inimene tunneb, et talle on liiga tehtud, on tal kindlasti õigus oma õigust nõuda.

Kuna aga vaidluskomisjon on tegutsenud ainult kaks aastat, on pikemas ajalises mõttes midagi kindlat raske väita. Siiani oleme arutanud kaheksat kaebust, millest rahuldatud on pooled. Aga võrdlemisi väikese arvu taga võib olla see, et komisjoni olemasolu on veel vähe teadvustatud.

Tuleb ka arvestada, et meieni jõuavad vaid need vaidlused, milles pole jõutud kokkuleppele teaduskonna sees. Enne meie komisjoni tegeleb vaidlusaluse küsimusega dekaani moodustatud apellatsioonikomisjon.

Meie pädevuses ei ole öelda, kas tudengile pandi õige hinne või mitte, sest vaidluskomisjon on interdistsiplinaarne. Komisjon saab kontrollida, kas eksamitööde hindamisel või lõputööde kaitsmisel on järgitud protseduurireegleid ning vajadusel nõuda uut hindamist.

-----------------------------------

Maie Toimet

Akadeemia Nord õppe- osakonna juhataja

Olen olnud õppejõud 1991. aastast, Nordis 1999. aastast. Selle aja kohta ei julge ma küll kinnitada, et tudengid oleks muutunud pretensioonikamaks, ammugi hakanud põhjendamatult kaebama.

Ma tean ainult ühte juhtumit, kus on mindud majaväliselt meie kooli peale kaebama. Üks lapsevanem nõudis haridusministeeriumilt suusõnalist selgitust, miks küsiti tema lapselt lisaraha eesti keele lisatundide eest.

Meil on nimelt nii, et võõrkeeles tuleb teatud tasemega rühma saamiseks läbida test. Kui see ei õnnestu, tuleb käia täienduskursusel. Seda ei pea võtma meilt, aga kui võtta meilt, käib see lisatasu alla.

Mis puutub hinnetesse, siis pole mulle viimasest kahest aastast, mis ma olen õppe- ja üliõpilasosakonda juhatanud, teada ühtegi protesti. Küllap saavad siis tudengid kõik oma küsimused teaduskondade sees õppejõududega ära lahendatud.

-----------------------------------

Kalle Merusk

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaan

Üldises plaanis ei julge ma väita, et oleks suurt pretensioonikuse tõusu.

Muidugi on tudengid märksa teadlikumad oma õigustest kui kümme või viisteist aastat tagasi ja nad jälgivad, kas õppejõud õiguslikest regulatsioonidest kinni peavad.

Põhiline muutus on ehk selles, et asjaajamine on formaliseeritum. Suuline pretensioon on asendunud kirjalikuga.

Valdavalt võib tudengite nõudmisi iseendale pidada adekvaatseiks, kuid kahjuks on nende hulgas ka selliseid, õnneks küll mitte palju, kes oma õigusi kuritarvitavad. Meil on teaduskonnas olnud paar-kolm juhtumit, kus õppejõud peab kulutama suure osa oma tööajast täiesti põhjendamatutele pretensioonidele vastates.

-----------------------------------

Rein Taagepera

Tartu Ülikooli emeriitprofessor

Oma kogemusest ei saa ma seda kinnitada, kuid ajalehelugudest jääb küll mulje, et mõned on oma õigust nõudes liiale läinud.

Viimane intsident, kus üks soomlasest tudeng nõudis pärast eksamil põrumist järelvastamise võimalust, oli minul kümme aastat tagasi. Mind kutsuti rektoraati, kus ma ütlesin: te võite mind vallandada, aga järeleksamit ma ei tee. Sellel soomlasel jäid need ainepunktid saamata.

Mitmekordset eksamit ei anna ma ka praegu. See raiskab palju õppejõu aega, mida tuleb kulutada õpetuse kvaliteedi hoidmiseks ja teadustöö tegemiseks.

Kui tudeng eksamile ei ilmu või sellel läbi kukub, on järgmine võimalus ainepunkte teenida, kui seda kursust uuesti antakse. Kursuse kirjelduses on see reegel selgelt kirjas, lisaks loen selle üliõpilastele esimeses loengus ette.

Muidugi on reeglil erandeid, aga Tartus, erinevalt Californiast, pole ma vist ühtki erandit teinud. Näiteks kolmanda vanaema surm pole vabandus.

-----------------------------------

Mart Raudsaar

Tartu Ülikooli ajakirjanduslektor

Ma ei julge öelda, et põhjendamatute pretensioonide hulk oleks oluliselt kasvanud. Küll on üksikjuhte, mille puhul kerkib küsimus, kas lisaks tudengite õiguste eest seismisele ei peaks ülikool kaitsma rohkem ka oma õppejõude.

Ajakirjanduse õppetoolis on praegu lahendamisel kaebus, kus tudeng, kelle uudise kursuse töö on viletsaim, mida ma oma kümneaastase õppejõupraktika jooksul olen lugenud, ei taha mitterahuldava hindega leppida. Asi kerib ja kerib, kümnete lehekülgede kaupa kirjutatakse mingeid oopusi ja korraldatakse arutelusid, aga lõppu ei paista.

Minul on tulnud üsna palju ette juhtumeid, kus tudeng tuleb pärima: ma sain B, miks ma A-d ei saanud? Siis algab vaidlus. Seni pole ma küll sellise vaidluse peale kellelgi hinnet tõstnud. Enamasti saab tudeng lõpuks aru, et tema nõudmine oli põhjendamatu.

Üks pretensioonide põhjus on, et meil on tekkinud massiülikool. Kuna kursustel on väga palju osalejaid, ei saa tudengid õppejõult piisavalt tagasisidet.

-----------------------------------

Aime Piht

TTÜ õppeosakonna registrite talituse juhataja

Üksikuid ülearu pretensioonikaid on alati olnud, aga ma ei saa kindlasti väita, et neid oleks oluliselt juurde tulnud.

Igal aastal käib minu käest läbi ehk paar rektori lauale minevat kaebust, mis puudutavad kas lõputööle pandud hinnet või läbikukkumist.

Samas võib olla ka hulk kaebusi, mis minuni ei jõua, vaid lahendatakse kas teaduskondade või instituutide tasemel.

Näiteks ei jõua rektorini kaebused, mis on esitatud otsuse peale tööd üldse mitte kaitsmisele lubada.

Julgen öelda, et pretensioonid on üha selgemalt sõnastatud ja tavaliselt on nad ka mingil määral põhjendatud. Muidugi võib olla raske oma õigust saada, sest eks teaduskond või komisjon, kelle peale kaevatakse, võtab sisse ringkaitse.

Läinud aastast meenub üks läbikukutatud tudeng, kellele õigust ei antud, sest tema töö oli plagiaat ja seal polnud palju vaielda. Kohtuni lähevad tudengid harva. Siin võib rääkida ühest korrast mitme aasta peale.

Kohtus sai viis või enam aastat tagasi tehnikaülikooli üle võidu vene tudeng, kes ei saanud diplomit, kuna tal oli tegemata eesti keele eksam. Ülikool kaotas ja pidi diplomi andma, sest eesti keele eksam polnud õppekavas kirjas.