Martin Parmas: heaoluks ei piisa küttepuudest ja kartulist

Martin Parmas Foto: Aldo Luud/SL Õhtuleht

Kas masu ajal tantsust rääkimine on kohatu, nagu mulle hiljuti öeldi? Mõnes mõttes kindlasti. Kes see ikka saab lõbule keskenduda, kui kõht tühi ja katus pea kohal ebakindel. Samas ei saa sellise suhtumisega päris nõus olla.

Loomulikult on palju tähtsaid probleeme, mis pakilist lahendust nõuavad – töökohtade loomine, toasoe ja igapäevane toidupoolis. Ometi on inimese normaalseks eluks vaja natuke rohkemat kui esmaste vajaduste rahuldamine.

Peale selle on elus väga tähtis koht vaimsetel väärtustel, aga ka mitut sorti kehalisel tegevusel. Igaühel on selles vallas oma eelistused.

Minul on kõige olulisem liikumisharrastus tantsimine. Tants on minu elus saanud niivõrd tähtsaks, et sellest on kujunenud mu südameasi ja peamine töö. Seepärast räägingi tantsuharrastuse võimalikkusest Tartus.

Miks tantsida

Pean tantsu üheks täisväärtusliku elu vajalikuks ja kasulikuks osaks. Müüt võistlustantsust kui üleliia elitaarsest ja kallist spordialast pole päris õige.

Nii võistlus- kui ka seltskonnatantsukursused on tegelikult taskukohased päris paljudele. Tantsida tipptasemel on kahtlemata kallis, aga selle poolest ei erine tants teistest spordialadest.

Tantsul, eeskätt just võistlus- ja seltskonnatantsul, on paljude teiste aladega võrreldes mitmeid eeliseid. Tants võib kesta kogu elu, sest sel ei ole vanuselisi piire. Tantsida võib lapseeast kõrge vanaduseni välja. Tantsuoskus annab hea rühi, enesekindluse ja esinemisjulguse, mis tuleb kasuks ka mujal kui tantsupõrandal.

Tants on suhtlusvorm, mis ületab riigipiirid ja keelebarjääri, sest nii seltskonna- kui ka võistlustantsu «keel» on kogu maailmas ühesugune. See on dialoog, mis õpetab teisega arvestama ja mitte partneri varvastel tallama nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Tants on siiras rõõm liikumisest ja heast muusikast.

Tantsutraditsioon on peaaegu sama vana kui inimkond. Tantsuga väljendame mitmesuguseid mõtteid ja tundeid – see võib tähendada rituaalset tantsu põuasest taevast vihma väljameelitamiseks, kurbusest tantsivat mustade matuserongkäiku või tantsusaali rõõmsat elevust. Ja «tants teeb tuju heaks»-tunnet oleks meil just praegu väga vaja.

Kus tantsitakse

Seltskonnatantsu kursusi korraldavad Tartus võistlustantsuklubid, kus õpitakse kvalifitseeritud õpetajate juhtimise all. Sellest üksi on aga vähe. Tingimused tantsu õpetamiseks võiksid olla tunduvalt paremad.

Kus siis Tartus ikkagi tantsida saab? Klubid rendivad tantsutundide tarbeks koolide aulasid või neid väheseid muidu tarbetuna seisvaid nõukogudeaegseid saale, mis asuvad vanade tootmishoonete kontoriruumide osas.

Enamasti on treenerid seal omal käel peeglid seinale pannud, et õpilased saaksid oma rühti ja hoiakut jälgida.

Mõnel pool on maas parkett, mujal vaid laudpõrand. Ruutmeetreid enamasti napib.

Kui rent mingil hetkel üle jõu käivaks osutub, siis tuleb, peeglid kaenlas, uut kohta otsima hakata. Paremaid ruume ja stabiilsust vajaksid arvukad võistlustantsu kui spordiga tegelevad lapsed ja noored, aga ka täiskasvanud seltskonnatantsijad.

Saksamaal on peaaegu igas väiksemas linnas munitsipaalomandisse või erakätesse kuuluv tantsusaal või -stuudio, kus nooremate harrastajate kõrval halli peaga Damen und Herren mõnusasti parketil poognaid võtavad.

Muidugi võib vastu väita, et tegu on vana heaoluriigiga, millega meie end kõrvutada ei saa, ent sellest hoolimata tuleks korralike tantsutingimuste eest hoolitseda ka heade mõtete linnas.

Tulevikuväljavaade

Spordihoonete ehitamisel on prioriteediks olnud pallimängud, kergejõustik, judo, tennis. Võimlejad on juurde saanud kaks korralikku ala spetsiifikat arvestavat treeningupaika.

Tartus on mitu võistlustantsuklubi ja sadu võistlustantsijaid, võistlustants kuulub meelisspordialade loetellu. Seetõttu vääriks Eesti suuruselt teine linn vähemalt üht, veel parem kaht normaalmõõtmetega parketi, peegelseina ja riietusruumidega saali tantsuliste tegevuste harrastamiseks.

Oleme oma partneri Kaisa Ojaga noored tantsuõpetajad ja korraldame tantsukursusi alles kolmandat aastat, kuid näeme, kuidas inimestele meeldib tulla õhtul pärast tööd tantsutundi, sammude kallal pusida ja rõõmustada, kui need välja tulema hakkavad.

Linn toetab klubisid laste huviringide pearaha abil ning ka sel aastal alustasid vaatamata raskele ajale kõigis võistlustantsuklubides uued lapsed.

Loomulikult on vaja lasteaiakohti ja korralikke teid-tänavaid, aga tulevikus võiks Tartus olla koht, kus hea enesetunde ja positiivse laengu saamiseks saaks tantsida – kas siis võistlustantsu harrastades või lihtsalt oma lõbuks. Tants longa, masu brevis est!