Pöidlaküütija reise takistavad õpingud

Eesti Kiriku tehniline toimetaja Hannes Heinsar tunnistab, et rändamisest võib sõltuvusse sattuda. Praegu takistab teda aga seljakotti haaramast ja mõne maantee äärde hääletama minemast soov saada kätte Tartu Ülikooli lõpudiplom. Foto: Sille Annuk

Elu ei koosne ainult kohustustest või instinktidest, seda peaks juhtima nii, et mitte ainult praegu pole hea olla, vaid ka pärast, kui asi on tehtud. Nii leiab Eesti Kiriku tehniline toimetaja Hannes Heinsar.

Heinsari põhitöö tähendab väljaande kodulehe hooldamist, kui vaja, siis ka lambipirnide vahetamist. Samas kirjutab ta ajalehte isikulugusid ja toimetuse ainsa ülikoolis teoloogiat õppiva inimesena ka teoloogiaga seotud teemadel.

Töö on tore, ent see ei ole see, mida ta tegelikult tahab teha, tunnistab Heinsar. Ideaalne töö oleks selline, kus inimene näeb mõtet, tegevus on liikuvuses ja palka ka makstakse. Praegune põhiliselt arvutiga töötamine on aga küllalt nüristav. Õnneks on Heinsaril ka muid väljakutseid toimetuses, nagu aeg-ajalt reportaažide tegemine või iganädalaste mõtiskluste läbiviimine.

Vaimne peks

«Ma mõtlesin pikka aega selle peale, et minust peaks saama preester, jesuiit,» räägib mees oma mõne aasta tagusest ideaalsest ametist. «Mõtlesin selle peale neli aastat järjest, valmistusin selleks ja mõtlesin, et see on õige, see on hea asi teha.»

Nii veetiski ta aastakese Saksamaal jesuiititega, elas teiste omataoliste noortega koos rühmas, õppis ülikoolis, aga käis ka sotsiaalse eksperimendina ühele soomlasest hooldekodus elavale naisele ette lugemas ja temaga juttu puhumas.

Vaimulikel harjutustel, kus inimene võtab aja nädalaks või kuuks maha ja räägib päevas vaid korra ühe inimesega, taipas Heinsar, et kuigi ta oli tahtnud teha head asja, lähtus see pigem hirmust või leppimatusest igapäevaelu kohustuste ja vastutusega.

Praegu aga konkreetset visiooni ideaalsest ametist tal silme ees pole.

Nii naasiski ta kodumaale, et ülikool lõpetada. Tartu Ülikooli teoloogiaharidusega ta rahul pole, sest see on liialt teoreetiline. Sellise eriala puhul on tema hinnangul olulisem see, et inimene, kes hakkab töötama teiste inimestega, oskaks nendega kontakti saada.

Kaitseväes kaplanina töötanuna teab ta näiteks, et noori ei huvita väga piibli ja heebrea keele tundmaõppimine. Kõige paremini läksid need tunnid, kus nad lihtsalt maailma asjust rääkisid. Teinekord küll samal ajal mõned noored sõjaväelased tukkusid magamatusest. «Kui ei norsanud, oli kõik korras,» muigab Heinsar.

Väga tõsiselt võttis ta aga sama tööd vanglas, kus oli hästi palju kurja, ebameeldivust ja vägivalda. Vägivalda eelkõige vaimses mõttes. Heinsarile jäi mulje, et sinna sattunutele püütakse ka pähe taguda nii palju halba, kui vähegi saab. Kindlasti ühiskonna, ent ka osa töötajate poolt.

«Neile tehakse halba ja nad annavad seda edasi,» on endine kaplan kindel. Kui pahandust teinud laps pannakse nurka, lepitakse pärast ära ja minnakse eluga edasi. Vangid aga lükatakse teistest eemale ja keegi ei püüa nende suhteid kannatanuga klaarida. Lihtsalt karistamine ei tee aga Heinsari hinnangul asja paremaks.

Vanglas oli tema meelest aga üks huvitavaimaid seltskondi üldse. Heinsar kirjeldab, et seal võib näha bravuurikaid mehi, kes teiste ees oma tegudega kiitlevad, ent samas nutavad oma lapsi ja kaotatud elu taga, maffiapealikke, aga ka õnnetuid tankiste, kes on oma elu pisilollustega ära rikkunud.

Igaühel oma jutt, miks nad rootsi kardinate taha on sattunud. Enamik on pärit lastekodudest, paljudel vanemad joodikud, kes lapsed maha jätnud. «See seletab väga palju ära,» on kümnete vangide pihtimusi ja jutte kuulanud mees mõistev. Ta nendib samas, et see ei vabanda nende tegusid, ent paneb mõtlema, et igaüks meist võinuks sellistes tingimustes lõpetada trellide taga.

Vanglas saadud kogemust nimetab ta elu üheks suurimaks, iseasi, kas selle kogemuse saamiseks peab ilmtingimata vanglasse tööle minema.

Imeravimit vanglas kogetud emotsioonidega toimetulekuks aga pole. Heinsar tõdeb, et ühelt poolt see keskkond ise õpetas oma tundeid mitte välja näitama ja laskma koertel neid tähele panemata niisama haukuda. Ent teda vaevavad siiani mõned sealsed tegematajätmised ja kahetsus, et mõnda inimest oleks võinud rohkem kuulata ja aidata.

«See vastutus, mis ma endale seal võtsin, oli ikka pirakas,» saab ta tagantjärele aru. Sellise töö peal võiks tema hinnangul olla kuni neli aastat, siis kas kibestud või kaotad tasakaalu iseenda ja nendega.

Luterlikus kirikus ristitud Heinsar vahetas vanglas töötates ka konfessiooni ja liitus õpetuslikel põhjustel katoliku kirikuga. Pärast vanglast äratulekut sattus ta lugema aga ühe prantslase palverännakust Jeruusalemma, kes sinna kaheksa kuud järjest kõndis, ja vaimustus tema kirjeldustest.

Ühel päeval seisis Heinsargi Tallinnas Pärnu maantee ääres, käsi püsti, eesmärgiks jõuda läbi Euroopa maade Iisraeli. Algsest argusest võitu saanud, küsis ta öömaja kirikute ja ka inimeste juures. Iga kord, kui kuskil käe jälle püsti tõstis, oli peas mõte, et ta ei pea midagi saavutama ja keegi ei pea teda peale võtma. «Siin ei olnud midagi muretseda, see oli nii absurdne olukord juba,» tõdeb ta.

Kümne päevaga oli ta Türgis Süüria piiri ääres. Seal ei tahetud teda üle piiri lasta, kuna ei usutud, et Eesti riiki üldse olemaski on, ja noormees pidi otsima kaardi ja näitama Eesti asukohta, tõestamaks, et ta pole riiki välja mõelnud. Rumeenias, kus hääletamise eest võetakse tasu, tuli aga usinalt kaubelda, lisaks taheti tal seal kott ära võtta.

«Muidu päris kriitilisi hetki ei olnud, kuigi vanematele oli see juba nagu mu maha matmine, kui ma teele läksin,» meenutab ta.

Kokku kestis reis kaks ja pool kuud. Tagasi tulles valitses aga pool aastat nullseis, kuna kogu energia oli läinud. Ent samas tekkisid ka juba uued mõtted, kuhu minna – näiteks Iraani ja Austraaliasse. «See võib sõltuvuseks saada,» teab Heinsar.

Sügav linn

Tartus hindab Tallinnas sündinud mees linna sügavust, ent terves riigis on tema hinnangul ühiskond teatud tasemel üsna vaenulik. Keegi ei mõtle sellele, et kui mõni auto jääb keset liiklusvoolu seisma, siis on tal selleks põhjust, mitte ei seisa seal teiste kiuste. Ent eestlane laseb signaali, sõimab ja sajatab.

Samas nendib ta, et idaeurooplasena oli tal ka saksamaise perfektselt korras eluga raske kohaneda. «See oli liiga mugav,» leiab ta.

Ent Lõuna-Saksa rikkast linnast tagasi sõites ja Berliini räämas maju ja hoolitsemata tänavaid nähes tabas juba kodune tunne: «Sealt alates olid kodus, vahet pole, kas siis Poola, Leedu või Eesti.»

Reisikihk mehel kadunud ei ole, ent seda maandab soov ülikool ära lõpetada. Heinsar leiab, et on energeetiliselt tähtis, et inimene viib juba alustatu lõpule.

Pöidlaküüdiga on ta käinud küll lähemates riikides seiklemas ja plaanib ka välismaistele tuttvatele niimoodi külla minna, ent järgmised pikemad reisid ootavad ees pärast kõrgkoolidiplomi saamist.

Seni teeb ta oma tööd edasi, õpib koolis, loeb filosoofia- ja psühholoogiaraamatuid, pildistab inimesi, sõidab rattaga ja osaleb ka seltskonnatantsukursustel.

CV

• Sündinud 29. aprillil 1981 Tallinnas

• Lõpetanud Laagna gümnaasiumi

• 1999–2005 õppis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, kuid lõpudiplomi saamiseks töö veel käib

• 2001. aastal läks kaplanina tööle kaitseväkke, 2002. aastal Tartu vanglasse

• 2004–2006 töötas katoliku koolis infojuhina, seal tegi ta ka õpetajakoolituse praktikat, seejärel oli aasta Saksamaal

• 2005. aastast hooldab Eesti Kiriku veebilehte ja mullu sügisest on selle toimetuse liige

• Vallaline