Karin Bachmann: valikulised valikud

Karin Bachmann
, maastikuarhitekt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: TPM

Päris paljud inimesed on rääkinud, et internetis on mugav hääletada küll, aga midagi jääb nagu puudu.


Eriti neil, kel sissekirjutus kuskil maakohas. Seal on valimas käimine veel eriline sündmus – näed tuttavaid, vahetad uudiseid, kutsutakse ehk kellegi poole kookigi sööma.



Ka linnas on tore kabiinis kardina taga paberiga krabistada ja pärast sedelit kasti lasta teades, et keegi võtab selle kunagi sealt välja ja loeb hoolikalt – ehk on see ainus su kirjutatud asi, mida keegi tõesti loeb ja mis iseenesest ka loeb.



Papaga gümnaasiumi


Noh, igatahes läksingi hea tuju ja reipa sammuga pühapäeval Tamme gümnaasiumisse. Inimesi oli palju, kõigil meel rõõmus ja mind nähes naeratati veel eriti laialt.



Küll aga ei naeratanud see Tädi, kes minu nimetähe all istus – kohe sain pragada, et kuidas ma julgen koeraga valimisjaoskonda siseneda (koer oli põhjuseks, miks teised mulle naeratasid, muide).



Papa on mul selline vana, tasane, madal – kandekotistki on rohkem tüli kui temast. Ta ei haugu toas, pole iial kellegi peale isegi urisenud, hammustamisest rääkimata; õues asjal käimise on oma 14 eluaastaga ära õppinud ja kõndides karvu enda ümber ei puista, sest ma kammin teda. Seega kaaskodanikke ei sega.



Asusime Tädiga keskustellu teemal, mida hirmsat saab loom korda saata selle minutiga, mis mul valimine aega võtab.



Kuna Tädil muid argumente kui «pole ette nähtud» ei olnud, väitsin vastu, et esiteks ei ole silti väljas, teiseks ma ei taha, et Papa peaks õues vihma käes oma haigete jalgadega seisma ja et tegelikult, printsiibis, ei ole loomad koolis keelatud – korraldatakse ju lastele ühtelugu lemmikloomapäevi ja mõnes koolis on koguni elavnurgad.



Vahemärkusena olgu öeldud, et olen koerapidaja, kes korjab tänavalt junni ära ja


ei arva, et kõik inimesed tingimata loomi armastavad. Seega ei lase ma Papal võõraid nuuskida ja hoian ta enda ligi teades, et paljudel on hirm ja ei oleks õiglane sundida teisi teeserva tõmbuma. Ja enne majja sisseminekut pühitakse ka Papa jalad matil puhtaks.



Seega arvan, et oskan üsna adekvaatselt hinnata, kas koer parasjagu segab kedagi või ei. Antud juhul oli indikaatoriks ka ülejäänud valimisjaoskonna rahvas, kes soojalt naera-tas – seega «päike tuli pilve tagant välja, kõlas imeilus muusika ning rahvariietes lapsed tõid mulle lilli» (Kivirähki ainetel).



Kõik ühte raami


Vaata ja imesta, mida kodanikukohustuse tunnetamine inimestega teeb: üldiselt muutun selliste Tädide ees alati lambaks – lasen kõrvad lonti ja hiilin minema ning tunnen end veel kaua väikese ja süüdiolevana.



Seekord aga hääl taskus sügeles ning sain sellest ootamatut kuraasi, nii et kui Tädi irooniliselt päris, kas ma toidupoes käin ka koeraga (mida ma ei tee), siis vastasin, et kes see siia siis sööma tuleb.



Igatahes lõppes meie vestlus sellega, et Tädi ütles üsna piredalt «sooritage oma toiming» ning nõudis, et järgmine kord tuleksin ilma koerata. Vahetasime veel mõned viisakused ja  läksime Papaga kabiini. Hääletamine ise koos kastipanekuga kestis alla minuti, vaidlus Tädiga kümme minutit.



Inimesi on igasuguseid, neid tuleb respekteerida ja elada selliselt, et minu valikud kedagi ei häiriks. Sellise lihtsa valemi järgi ma püüangi oma asju seada; ka olen tolerantne teiste inimeste asjade suhtes, mis ehk minu meelelaadiga päris kokku ei käi – õiendama asuksin vaid siis, kui kellelegi liiga tehakse.



Murelikuks teebki kogu selle loo juures mentaliteet, mis jõudsalt juuri ajab – sallimatus. Kõigi ja kõige suhtes, mis on teistsugune. Paradoksaalne on, et mida rohkem räägitakse laienenud valikutest, tolerantsist, arvestamisest, loomulikkusest ja nii edasi, seda tugevamalt surutakse inimesi isikupära sildi all ühtsetesse raamidesse, sest «nii lihtsalt ei tehta». Kes ütles? Millal? Miks? Neid küsimusi tasuks enne igasuguste keeldude-käskude kehtestamist põhjalikult, loogiliselt ja terve mõistuse kaasabil läbi mõtelda.



Paksule peksa?


Selle nädala lehest võisime lugeda, et Inglismaal sai paks naine rongis kõhna käest peksa, sest viimane arvas, et paks võtab liiga palju ruumi ja on ka lihtsalt kole vaadata.



Küllap on peagi uste taga üks selline auk, kust inimene peab läbi mahtuma, et pääseda restorani või kinno – paksud jäägu õue. Või siis Viimsi perekonna juhtum, kus lapsed jäävad toetusrahast ilma puhtalt seepärast, et ametis olevale bürokraadile on nende vanemate soolised eelistused vastukarva.



Üks mu sõber käis laupäeval peol ja läks Zavoodi ka. Ukse taga andis keegi mees talle põlvega näkku, sest et sõber susistab veidi s-i. Võibolla tõesti oli see ekstreemseid ravivõtteid praktiseeriv logopeed, kes ületunde tegi – läbi õmmeldud huule kostab sõbra ss tõesti pehmemana.



Tahaks siiski sellist linna, kus on palju kihte. Et on näiteks musti koeri ja tõmmusid tüdrukuid ja suuri tädisid ja purjakil onu ja piibutav vanaisa.



Ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehakse. Mõelgu selle peale kõik need Tädid, kes normeerimist ihkavad – mine tea, äkki teeb keegi hoopis sellise standardi, kuhu alla nemad oma kõnnaku või vanuse või moosisaialembusega ei mahu. Revolutsioon on alati omad lapsed ise ära söönud, kindlasti pole närvema isuga ka stagnatsioon.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles