Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/10/17/84354t1h25be.jpg)
Vastab tööinspektsiooni jurist Neenu Pavel:
Seoses uue töölepinguseaduse (TLS) jõustumisega kaotasid viimaks ka kehtivuse ENSV töökoodeksis töötajate piiratud materiaalset vastutust reguleerivad sätted ja kollektiivne materiaalne vastutus vajus ajalukku.
Võlaõiguse põhimõtete kohaselt vastutab töötaja tekkinud kahju eest üksnes siis, kui ta on süüdi töölepingust tulenevate kohustuste rikkumises. Täiendavat materiaalse vastutuse lepingut pole vaja sõlmida.
Oluline on seega süü olemasolu, see tähendab tööandja peab selle tõendama, arvestades töötaja hoolsuse määra.
Seadus ütleb, et töötaja peab oma töökohustusi täitma töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega – see on abstraktne määratlus, mille tegelik tähendus selgub siis, kui tööandja hakkab selle alusel töötaja käitumist kaaluma.
Süü vormid võivad olla erinevad: hooletus, raske hooletus või tahtlus.
Hooletusega tekitatud kahju suuruse määramisel arvestatakse töötajaga seonduvaid asjaolusid: tööülesandeid, talle antud juhiseid, töötingimusi, tööga tavaliselt kaasnevat riski, töösuhte kestust ja töötaja senist käitumist, aga samuti tööandja poolt kasutatavat võimalust kahju ärahoidmiseks või selle vähendamiseks näiteks kindlustamise abil.
Kahju hüvitamisel ei ole enam seadusest tulenevat ja töötaja palga suurusest sõltuvusse seatud ülempiiri.
Kui töötaja on tahtlikult oma kohustusi rikkunud, hüvitab ta kogu tekkinud kahju.
Lisaks võib tööandja nõuda reaalselt saamata jäänud tulu hüvitamist.