Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2300113t1h6917.jpg)
Kas see, mis on sinu laual, paljastab selle, mis on sinu peas? Kas pildid sinu seinal räägivad tõeseid lugusid sinust? Ja kas sinu lemmikriided reedavad sind?
Nii küsib Texase ülikooli psühholoogiaosakonnas töötav Samuel Gosling, kes on uurinud, mida räägib inimesest näiteks tema magamistuba või töölaud.
Tartu Postimees otsustas uurida, mida räägivad tuntud tartlastest nende sahtlid. Goslingu eksperimendi järgi pildistasime nelja tartlase kirjutuslaua esimesi sahtleid ja palusime viiel inimesel, kes ei teadnud, kelle sahtlitega tegu, nende omanikke iseloomustada.
Koristada pole aega
Tartu Ülikooli rektor Alar Karis laseb ajakirjaniku ja fotograafi pahaaimamatult oma kabinetti, teades, et fotograaf soovib midagi pildistada, aga mida, seda ta ei tea. Oma sahtleid näitab ta vastu puiklemata.
Esimesi sahtleid on Karisel kolm. Keskmises hoiab ta ülikooli eelarvet, asjaajamise eeskirja ja põhikirja. «Seda sahtlit ma ei kasuta üldse,» sõnab ta ja lööb sahtli kinni.
Teine, parempoolne esimene sahtel on samamoodi tühjavõitu seal on vaid Karise enda visiitkaardi pakk ning rektori tempel.
Kolmanda, vasakpoolse sahtli avamisel läheb aga asi põnevamaks siin on täis kirjutatud märkmepaberid, nätsupurk, kirjaklambrid, augustaja, ravimid ja tuhat muud pisiasja. «Siia viskan ma kõik, mis mul käest kukub, et ühel hetkel see ära koristada,» räägib Karis ja tunnistab, et vähem kui aastase rektoriks oleku aja jooksul ei ole ta koristamiseni siiski jõudnud.
«Ma olen inimene, kes armastab korda, aga ei suuda seda pidada,» tunnistas rektor. Oma koduse, teadlase laua juurde ei julgeks ta ajakirjanikku lasta, vihjates seal valitsevale korrapärasele kaosele. Seal ei tohiks koristamist küll ette võtta, sest siis võivad paljud vajalikud asjad ära kaduda.
Kõik hundile
Tartu linnapea Urmas Kruuse tõmbab häbenemata lahti oma töölaua esimese sahtli, kust vaatab vastu närimiskummi purk, nagu rektorilgi, ja paberihunnik. Siia sahtlisse kukuvad läbi töötatud paberid, mis mõne aja pärast lõpetavad oma tee paberihundis.
Linnapea oli just eelmisel õhtul tahtnud sahtli koristamise ette võtta, ent ajapuudusel jäi see tegemata. Samuti tunnistab ta, et on kehv asjade ära viskaja äkki läheb midagi ikka veel tarvis.
«Mingil hetkel võib siin minna olukord täiesti hullumeelseks,» tunnistab Kruuse. Enne ära viskamist vaatab ta kõik paberid siiski veel korra läbi, mistõttu nõuab sahtli koristamine tõesti palju aega.
Dokumendid on ta välja printinud, kuna paberilt lugemine on lihtsalt mugavam. Kruuse paotab ka oma teist sahtlit, kus lisaks paberitele lebab Hugo Bossi deodorant.
Linnapea töölaud on aga kadestamisväärselt korras, kuigi mees ise vangutab, et viimasel ajal on hakanud sinna pabereid kogunema. Laua korrashoidmise komme on tal päritud vanaemalt, kes õpetas: kui söögilaual pole leivapurukestki, on asjad majas korras.
Lennujuhtimiskeskus
Kuuldes, et Tartu Postimees soovib pildistada tema sahtlit, vajub kunstnik Ilmar Kruusamäe mõttesse: kas mul on üldse mõnda sahtlit? Kruusamäe ateljeesse astudes võib mõista, miks mehel see küsimus tekkis. Nimelt on siin raske aru saada, kus lõpeb sahtel ja kust algab ülejäänud ateljee.
«Siin on kogu mu elamine,» osutab Kruusamäe sahtlite peale, mis on kümne aasta jooksul justkui ühte sulanud. Kuna kinnistesse sahtlitesse enam asju pole mahtunud, on sahtlid välja tõmmatud ja moodustatud justkui astmeline riiul.
«Ta on piisavalt lahti, ta ongi kogu aeg sellises olukorras,» räägib Kruusamäe. «See on lennujuhtimiskeskus.» Mehel endal on selge pilt, mis kus asub. «Kõik saan kätte, mis seal on.»
Seal on hunnikute viisi vanu lepinguid ja elulookirjeldusi, aga ka teibi- ja lennupostikleepsude rullid. Viimaseid pole Kruusamäe soetanud mitte seetõttu, et tal palju välismaal elavaid kirjasõpru oleks, vaid ikka kunsti tegemiseks.
Suurepärane segadus
Tartu Linnamuuseumi juhtivteadur Heivi Pullerits tunnistab, et tema kabinetis polegi sahtlit, on hoopis kapp. Ehkki kapis on asjad lahterdatud, pandud kaustadesse ja kaustadele sildidki peale kleebitud, tõdeb Pullerits, et korralagedus on tema meelest suurepärane asi, selleta ta töötada ei saa.
«Kodus armastan korda, ent vaimse töö tegemisel peab mul olema väike segadus,» lisab ta.
Kapi sisu pole siiski aastakümnete jooksul välja kujunenud, vaid muutub vastavalt sellele, millega Pullerits parasjagu tegeleb. «See teema, mis on läbitud, tuleb ära koristada.»
Mida räägivad need sahtlid enda omanikest? Tartu Ülikooli psühholoogiainstituudi juhataja, eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik ütleb, et järelduste tegemiseks ei olegi vaja ühegi teadlase arvamust.
«Võtke viis oma tuttavat ja laske neil iseloomustada sahtli omanikku ja lugege kokku see, mis kokku langeb,» soovitab ta.
Gosling tõestas, et inimese magamistuba ja kontor räägivad inimesest nii mõndagi ja arvajate ühisosast saab inimesest üsna tõese pildi.
Gosling õpetab: näiteks peigmehe ravimikappi piiludes saab teada, kui usaldusväärne ta on, töötaja boksi järgi näeb, kui pühendunud alluvaga on tegu.
------------------------------------------------------------------
Mida räägib inimesest tema sahtel?
Tartu Ülikooli rektori Alar Karise sahtel
Inimene, kes ei armasta riske ehk riskivältija tabletid, augustaja, mingid kleepsud. Rahvusvaheliselt rohkelt suhtlev ja reisiv inimene, seotud ilmselt ülikooliga.
Kõik on silma all ja kohe leitav. Väga asjalik ja töine.
Kindlasti ei ole tegemist pedandiga samas sahtlis on koos miljon pisiasja, mis sahtli omanikule pole piisavalt tähtsad, et korras hoida, või on segaduse põhjuseks ajapuudus.
Tartu Ülikooli meene ja visiitkaardi järgi haridustegelane. Tõenäoliselt mees, kellel on palju olulisi ülesandeid, kuid pole aega eriti asju korda panna. Veidi tõbine ka, sest sahtlis on tabletid ja taskurätid.
Tal on kõik vajalik ikkagi käepärast ja silma all. Sahtlil võiksid olla lahtrid, inimene saaks siis korralikum olla.
Tartu linnapea Urmas Kruuse sahtel
See on niisugune hunnik, mida lapatakse iga kord uuesti otsast lõpuni läbi, et vajalikku paberit leida. Sahtli omanik ei ole viitsinud süsteemi luua või pole selleks aega.
Kõik paberid on olulised, ära ei tohi midagi visata. Õige asja leidmiseks lappab või 50 korda päevas kogu kuhja läbi.
Viskab kõik üleliigse lauasahtlisse, kardab pabereid päriselt ära visata. Usub, et neid läheb vaja, aga ei lähe. Ja unustab. Kiirustav ja mitte alati oma päevaplaani jälgida suutev inimene. Ajahädas inimene.
Meenutab linnavalitsuse liikme lauda. Jube palju prinditud pabereid ja täpsemalt vaadates ka eelarve. Lisaks mingid tabletid. Selline tore ja töökas tüüp, kuid peidetud eelarve tõttu ka ehk veidi tüdinenud.
Kärsitu inimene. Aga just temasugusel oleks vaja korra hoidmisele abiks kaasi, klambreid jms.
Kunstnik Ilmar Kruusamäe sahtel
Meenutab boheemlast ja kunstiarmastajat. Segaduses peitub kord. Tõenäoliselt ta ise teab täpselt, kus mis asub. Hingelt hell. Ühegi vaba momendita.
Võõrale näib, et sellest kuhjast ei ole võimalik midagi üles leida. Ometi tundub, et kuhja omanik teab täpselt, kus miski on. Süsteem on olemas.
Sellel tegelasel on tegelikult täpselt teada, kus midagi asub. Tema jaoks on olemas süsteem, mis siis, et see just välja ei paista.
Inimene, kes ei ole arvutiga väga kohanenud. Eelistab paberit prindib kõik välja, mis vähegi saab. On vanemas keskeas: kirjutab ka paberkirju ja saadab neid postiga, hoiab alles fotode negatiive kardab ega usalda digiajastut.
Palju käsilolevaid teemasid! Vähe aega ja ruumi! Ta on geenius, kui suudab sellises kaoses oma mõtteid organiseerida ja tööpäeva tulemuslikult lõpetada.
Tartu Linnamuuseumi juhtivteaduri Heivi Pulleritsu kapp
Tugev planeerija. Ilmselt teab, mis tal kapis on ja kus riiulil. Ka ta muu elu on ilusti n-ö sahtlikaupa reguleeritud. Kohusetundlik pereisa, kes armukesega vahele ei jää. Kui on tõesti tegemist naisega, siis on temas tugevaid, mehelikke juhiomadusi.
Suudab valdkonnad silmaga haaratavas olukorras hoida. Kuid temagi vajaks süsteemi hoidmiseks abistavaid bürootarbeid karpe, kaasi, klambreid jms.
Kõik on kaustas, kõik on karbis ja tundub, et on selge, kus midagi asub. Võib-olla mõnikord on mõni paber ka natukene vales kohas.
Kapi omanik leiab vajaliku üles iga kell asjad on pakitud ja kleepsud peal. Minu silmale ei ole segadust.
Kõige organiseeritum (asjadel tundub loogika olevat). Inimesele meeldib kord, kuid mitte liialt palju. Natuke aga ka laisk tüüp, sest prahti ja vanu asju mitmeid. Ehk veidi sentimentaalne isik.
Piltide järgi arvamust avaldanud Tartu Postimehe töötajad ei teadnud,
kelle sahtlitega on tegu.