Spikerdada võib, kuni õppejõud ei näe

Pintsak on ostetud aastal 1983. Teadaolevalt esimest korda kasutatud nn spikripintsakuna 1986. aastal keskkooli lõpueksamitel. Pintsaku parema hõlma seespoolsel küljel on mitmed taskud, kuhu pandi vastava mõõduga spikrid. Spikrid paiknesid taskutes kindla süsteemi järgi. Vasemas pintsaku taskus asus nn sisukorra spikker, kus oli kirjas taskute sisu. Hiljem on pint­sakut täiendatud õmblustega, mille külge sai volditud spikreid kinnitada kirjaklambriga. Foto: Margus Ansu

On aasta 1988. Esimese kursuse bioloogiaeksam ülikoolis. Esimene tudeng läheb eksamile hallis pintsakus. Eksam tehtud.

Järgmine tudeng läheb eksamile samas hallis pintsakus. Eksam tehtud.

Järgmine tudeng läheb eksamile samas hallis pintsakus. Õppejõud on juba suhteliselt elevil. Eksam tehtud. Järgmine hall pintsak. Õppejõul on juba väga lõbus, naerab. Väike märkus pintsaku kohta. Eksam tehtud. 

Eksami küsimuse kättesaamisel võeti pintsaku vasemast taskust sisukord. See asetati lauale eksamitöö peale. Sisukorrast leiti vastav pilet, küsimus, teema – mitmendas taskus mitmes spikker. Sisukorra spikker eemaldati laualt, see rändas taskusse tagasi.

Et kahtlust mitte tekitada, oli hea näiteks taskuräti otsimine taskust ning hiljem nuuskamise teesklemine. Seejärel tuli vasak käsi laua all viia tasakesi pintsaku alla ja otsida õige tasku, lugeda sealt välja õige spikker ning võtta see pihku. Seejärel tuli spikker panna lauale eksamitöö peale.

Ning soovi korral sai spikerdada. Kahtlust see ei äratanud, sest spikker oli laual ja silmad vaatasid lauale, mitte laua alla. Kui spikerdatud, tuli viia spikker taskusse tagasi, näiteks taskuräti võtmisel.

Meetod oli suhteliselt kindel – ükski õppejõud ega õpetaja ei tohi sundida õpilast riidest lahti võtma.

Selline lugu käib kaasas spikripintsakuga, mille omanik vanade aegade meenutuseks otsustas muuseumile annetada. See pintsak teenis oma peremeest truult.

Spikker suka all

Neid esemeid, mis õppureid läbi aegade on abistanud faktikildude meelespidamisel, leidub ilmselt väga paljudel. Mälestusi erinevate spikerdamisviiside kohta on teine sama palju.

Näiteks: õpilane istus füüsikaeksami ajal klassis raamaturiiuli lähedal. Kuna kõige raskem oli meelde jätta valemeid, kirjutas ta need hariliku pliiatsiga raamatute selja peale. Eksam läks hästi. Pärast kustutas õpilane valemid maha.

1978. aastal Tartu Riikliku Ülikooli lõpetanud eesti filoloog meenutas, kuidas spikker sai omal ajal peidetud suka alla: «Ega siis seelikuserva alla ei tuldud ju ikka kontrollima.»

Kas spikrite abiga või ilma, kindel on aga üks – haridus on omandatud ning lõpuks on kõik esialgu ebaolulisena tundunud faktid ikkagi selgeks saadud.

Ega seda pintsakut olnudki nii väga vaja kasutada, sest spikrite kirjutamine on väga hea meetod õppimiseks, aga turvatunde see pintsak andis, meenutas halli spikripintsaku omanik. 

Tehnikavidina spikker

Tänapäeva tehnoloogiavidinate võimalused tõid spikerdamise teadusesse uue mõõtme. Telefoni või iPodi salvestatud spikrikest sai vaadata, tehes nägu, et jälgitakse telefonikellalt aega.
Samas käivad ka õppejõud ajaga kaasas ning mobiiltelefonid ja muud tehnikavidinad on laudadelt eksami ajaks kadunud.

Mobiilid on välja lülitatud. See on raudne reegel. Õpikut ka eksamile kaasa ei võta. Need lihtsad nõuded aitavad Tartu Ülikooli farmakoloogia ja toksikoloogia professori Aleksander Žarkovski eksmitel petturlust vältida.

«Spikerdamine ei ole populaarne, nelja viimase aasta jooksul ei ole ei minul ega teistel õppejõududel sellega probleemi olnud,» rääkis õppejõud.  

Žarkovski sõnul aitab spikerdamise vastu ka see, et eksamitööd on üles ehitatud viisil, mis nõuab oma mõtete väljendamist – neid juba nii kergelt maha ei kirjuta.

Žarkovski juures toob spikri avalikuks tulek kaasa eksamilt eemaldamise Järgmine eksam tuleb siis juba suuline – seda aga tudengid naljalt teha ei soovi. Suuline kontroll on alati kogu materjali peale ning keegi ei riski sellega, muheles Žar­kovs­ki.

«Spikerdada te võite nii kaua, kuni ma ei näe,» ütleb Aleksander Žarkovski oma teadmistekontrolli alguses.

Ise pole professor kunagi eksamil maha kirjutanud, sest leiab, et spikerdavad üksnes need, kelle õppimisvõime pole piisavalt suur. 

Spikker toob eksmati
• Kuigi enamasti vaatavad õppejõud spikerdamisse esimese eksimuse korral leebemalt ning piirduvad üldiselt märkuse või korduseksamiga, on spikerdamine õppekorralduseeskirja järgi akadeemiline petturlus ja toob kaasa eksmatrikuleerimise.
Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli õppekorralduseeskirja järgi on akadeemiline petturlus:
• õpiväljundite hindamisel või kontrollil selliste materjalide või abivahendite kasutamine, mida õppejõud ei ole selgesõnaliselt lubanud kasutada;
• teadmiste lubamatu vahetamine (nt etteütlemine, mahakirjutamine jms) üliõpilaste poolt, kelle õpiväljundeid hinnatakse (spikerdamine);
• teise üliõpilase eest õpiväljundite hindamisel osalemine (eksami või arvestuse sooritamine);
• kellegi teise kirjaliku töö esitamine oma nime all või selle osade kasutamine nõuetekohase akadeemilise viitamiseta (plagiaat);
• iseenda töö uuesti esitamine, kui selle eest on juba ainepunkte saadud.