Karin Bachmann: iga kingsepp tunneb kõige paremini oma liiste

Karin Bachmann Foto: Postimees.ee

Kunagi ammu, kui inimesed olid veel mõistlikumad, saadi aru, et ideevõistlus on parima leidmise eluterve viis. Konkursi kui sellise mõte oli kõigile mõistetav: kui sa ei oska ise, siis küsi targematelt ja vali parematest parim.

Ja ära tee seda linnukese pärast raamatupidamises, vaid seepärast, et sina oskad üht, tema teist ning teadmiste segamisest sünnib hea.

Kurb statistika

Rüütli tänava 2001. aasta kujunduskonkursi tulemus realiseeriti nuditult ja hambutuna. Ülikooli raamatukogu esise ala kujunduskonkurss jäi kavandiks.

Fortuuna, Pika ja Paju tänava ning Emajõe vahelise ala ruumilis-funktsionaalse planeerimise ideevõistlus – põhimahtu on arendatud, väikevorme ja kujundust ei ole.

Mõisavahe ja Nõlvaku tänava, Lammi tee ning kavandatava jalgpallistaadioni vahelise ala hoonestamise kava ideekonkurss – tulemust ei realiseeritud ja ala edasisel planeerimisel võidutööga ei arvestata.

Toomemäe valgustuse ja väikevormide ideekonkurss – võitjatelt projekti ei tellitud, mistõttu idee teostas mitteprofessionaalselt teine (odav) tegija ja tulemus on kesine.

Lutsu 16 korterelamu fassaadilahenduste ideekonkurss jäi paberile. Nimekiri on väga pikk ja väljendab ennekõike linnavalitsuse suhtumist (suutmatust).

Positiivsetest meenuvad Tubina monument-väljak, Lotmani mälestusmärk ning kenad Kesklinna kooli võimla ja Ida tänava lasteaed.

Viimatine Tartu kesklinna jalakäijate ala käsitlev Küüni tänava ja pargi ideekonkurss sündis ja suri sealsamas – parimatest töödest ja nende autoritest ei ole enam kuulda, kogu projekteerimine läheb inseneridele.

Ja projekteerimistingimusi vaadates võib vaid ohates nentida, et tugevalt üle poole kogu töö mahust on kujunduslik, ehk siis töö, milleks inseneridel kvalifikatsiooni ei ole.

Aga nad tegid ju odavaima hinna! Tegidki. Sest kujunduspool tundub neile, sõltuvalt taustast ja teadmistest, teisejärguline.

Milline on aga tekkiv avalik ruum? See koht, mis on kõigile linlastele ja külalistele kohtumiseks, suhtlemiseks, ideede vahetamiseks, sünergia tekitamiseks? Linnaruum, kus tuleks ükskõik mis hinna eest püüelda kvaliteeti?

Igaühel oma liistud

Küsimus ei ole selles, et ühtedel on halb maitse ja teistel hea, või et ühed on rumalamad kui teised. Ülikoolides õpetatakse selgeks see eriala, mida õppima on tuldud, ja vastav kvalifikatsioon võimaldabki töötada just selles vallas.

Jääb täiesti arusaamatuks, miks kipuvad maamõõtjad ja insenerid maastikuarhitektideks, konstruktor arhitektiks, jurist luuletajaks, ilmateataja kirjanikuks, maastikuarhitekt veeprojekteerijaks jne.

Amet ei välista hobisid ja on ilus, kui inimene teeb vabal ajal midagi hingele armsat.

Aga kui tema hobi tulemus hakkab mõjutama tuhandete teiste elu, tuleb hoolega järele mõelda ja küsida: kas ma ikka tean, mida teen? On mul piisavalt oskusi?

Erinevaid ameteid õpetatakse erinevalt ja koolidel on oma maailmavaade, mida õpilastesse istutatakse eesmärgiga saata nad maailma oma tõde kuulutama.

Sellise skeemi kohaselt ühiskond toimibki: igaüks kasutab omi, teistest pisut erinevaid teadmisi, ning erinevate teadmiste-tegude komplektist sünnib täius.

Vastupidine juhtub siis, kui tehakse vägisi seda, mida ei osata. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. On rumalad saanud riigivõimu juurde, ostavad nad vorsti-saia, teevad avalike ruumide kohta rabavalt ebapädevaid otsuseid, püüavad populistlikke seadusi läbi suruda jne. Hoolimata agarast ogarusest on kõik ripakil.

Kõigi konkursside ja nende tulemuste järgi tekib tunne, et käib jõuline spetsialistide kõrvalesurumine. Just nende, kes on koolitatud ruumi tunnetama ja inimestele kvaliteetseid paiku kujundama.

Eirates tõde, et ruumi tajumist ja ka teistele arusaadavaks vormimist õpetatakse eeskätt arhitektuuriga seotud erialade inimestele, püütakse linn neid kaasamata valmis saada.

Jah, ka torud on olulised ja asfalt ja kinnituspoldid ja lumelükkamine, aga linnakodanik-ruumikasutaja näeb eelkõige üldisest kontseptsioonist tulenevat ehk seda, kas tal on siin hea olla. Tehniline lahendus peab olema ruumikujunduse teenistuses, mitte vastupidi.

Igas linnas sama

Mida me märkame Tartus? Võtame või Rüütli tänava ja Raekoja platsi. Igavad, igas Skandinaavia väikelinnas näha tänavakivid, valguslahendused, eklektilised lillepotid laterna otsas, kipaka kompositsiooniga taimepuhmakad ja papagoivärvides küütlev purskkaev, mis oma maitsetute tulukestega omapärast skulptuuri alla surub.

Banaalne nagu väikekodanlaste eesaiad, kust ei puudu kohustuslik pudi-padi: aiapäkapikk, kipsist luik ja kilepõhjaga tiik. On ju lihtne teha seda, mis internetis ja kodukujundusajakirjas olemas: kopipeist ja saabki kuskil klades joone peale tõmmata – tehtud.

Aga Eestis on ka Rakvere, mille julged linnavalitsejad on ellu viinud mitmeid põnevaid projekte (keskväljak, tagurpiditrepp jne), mis linnale kordumatu näo annavad. Tuleb ainult tahta ja hoolida.

Osalusdemokraatia tähendabki seda, et me kõik, elukutsest sõltumata, tunneme huvi elukeskkonnas toimuva vastu ja ütleme selge häälega arvamuse. Ei pea iga kingsepp vaid oma liistude juures püsima, sugugi mitte.

Ometi tuleb põhiline töö jätta professionaalidele, lahenduste sünnile nõuannetega kaasa aidates, sest kõik paraku ei valda ruumilist mõtlemist. See ei ole vähestele väljavalitutele annetatud privileeg, vaid aastatepikkuse õppetöö vili.

On ju arukas, kui vastava hariduse saanud inimeste arvamust respekteeritakse.

Ei tahaks teha Tartust kipskujukeste ja kataloogiinventari linna – just originaallahendused tõstaksid meid ülikiirelt globaliseeruval maakeral esile.

Võib tunduda, et sellele kulub liiga palju ja kvaliteedi võib vabalt kiire efekti nimel kvantiteediga asendada. Kuid selline lühinägelik pilk kaugele vaatamise asemel (kesklinna loodav avalik ruum!) toob hiljem kaasa kahju, mida rahas ei ole võimalik mõõta: inetu või, mis veel hullem, mittemidagiütleva, steriilse ja riigist riiki korduva keskkonna.

See ei ole see Euroopa, kuhu me tahame kuuluda – see on popsliku mõtteviisi materialiseerimine ja kinnistamine.

Norra arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Christian Norberg-Schulz on öelnud, et «arhitektuur tähendab paigavaimu visualiseerimist».

Seega on meie kesklinn Tartu vaimu nägu ehk tartlase peegelpilt. Ja oleks üpris halb, kui peaks peeglist kinnisilmi mööda käima, sest sealt paistev sunnib häbi pärast silmi sulgema.