/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2297969t1h030e.jpg)
Detsembris 2005 otsad kokku tõmmanud Viinahavva kohviku boheemlaslik seltskond leidis endale uue peavarju linnaraamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake, ent on sunnitud varsti sealtki lahkuma.
Viinahavva pere otsib uut kodu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märtsi viimasel õhtul olid Vaikses Nurgakeses kümme aastat sealsamas tegutsenud kohviku peied. Kohal viibinud stammkundede hulka kuuluva kirjaniku Mart Kivastiku ettepanekul tuleks Oskar Lutsu nimelisel raamatukogul mõelda nimevahetusele.
«Raamatukogu peaks kandma taas Nikolai Gogoli nime. Gogol on ju «Surnud hingede» autor. Ja nagu ma aru saan, peab ka raamatukogu direktor Asko Tamme lugu surnud kirjanikest, mitte elavatest,» märkis Kivastik.
Elavad kirjanikud on Kivastiku meelest tülikad, sest tahavad kohvikus käia. «Elavad kunstnikud ei meeldinud ka Tartu kunstimuuseumi direktrissile Reet Margile. Tema oskas sulgeda Viinahavva,» lisas kirjanik.
Asko Tamme ütles, et kohvikut kinni ei panda. «Tõsi küll, mul on meie praeguse partneri OÜ Askeladdeni avaldus leping lõpetada alates 1. juulist 2008, aga see ei tähenda mingil juhul seda, et kohvik kinni pannakse,» ütles ta.
Kohviku olemasolu raamatukogule peab direktor väga oluliseks. «Kohe, kui ma olen kindel, et Askeladden tõepoolest soovib lepingut lõpetada, hakkan uut kohvikupidajat otsima,» lisas Tamme.
Kas kohviku seltskond on raamatukogu tegevust häirinud? Kas keegi lugejatest on kaevanud? «Vahel tullakse ja öeldakse,» rääkis Tamme. «Tuleb inimene vastu ja ütleb, et ta ei lähe lapsega sinna kohvikusse. Aga need ei ole olnud ametlikud kaebused.»
Kohviku perenaine Gerri Terasmees kommenteeris avalduse esitamist vaid ühe napi lausega: «Asendamatuid inimesi ei ole.» Kuid ta lisas: «Mina olen aldis igasugusteks dialoogideks.»
Tema tähelepanekul ei taheta lastega raamatukokku minna hoopis ühel teisel põhjusel. «Elu heidikud loevad fuajees ajalehti ja käivad ennast WC-s pesemas,» ütles ta.
Kommentaar:
Toomas Muru, Betti Alveri muuseumi juhataja:
Tundub, et ühte teatud seltskonda loomingulisi inimesi lihtsalt peeditakse aetakse ühest kohast välja, siis teisest kohast välja ja jäetakse koduta. Asjal on väga oluline sotsiaalne mõõde, on ju vaja kuskil koos käia, ja et ei peaks näiteks just Wilde´is istuma või kuskil muus säärases kohas.
Selliseid õige atmosfääri ja hingusega kohti on vähe. Neid on väga raske luua sellisena, et inimesed ennast hubaselt ja hästi tunneksid. Peab olema mitmeid kokkulangevusi, et asi toimiks ja inimesed ennast tõesti hästi tunneksid. Selles mõttes on väga kurb. Nüüd siis tuleb ilmselt uut kohta hakata otsima, kui siit ära aetakse.