Tartu tehas nimega postkast 32

Riikliku tähtsusega tehasehoone alla ehitati tuhat inimest mahutama pidanud var­jend, milles pool tundi pärast tonne kaaluva raudukse sulgumist hakkasid inimesed lämbuma. Foto: Margus Ansu

Neljakümnendate aastate lõpus lennundusaparatuuri tootmist alustanud liidulise alluvusega tehase nr 89 nimi oli ametnike meelest lausa reeturlikult pikk ja nõnda sai tehas endale 1957. aastal veel lakoonilisema kaubamärgi – pk 32.

Nõukogude ajal praeguses Tarkonis muuhulgas meistri ja vanemmeistrina töötanud Kalev Siku sõnul teati terves linnas tehast postkast kolmekümne kahena. «Aga ega meil uksel olnud sedagi kirjas,» räägib ta. 1966. aastal nimetati tehas siiski ümber Tartu Kontrollaparatuuritehaseks.

Nuhkimise osakond

Tehasel oli sõjaväestatud valve, iga siseneja läbis ülirange kontrolli. Majas tegutses KGB-le allunud esimene osakond, mille ülesandeks oli töötajate kontrollimine ja nende järel nuhkimine.

Kõik tähtsad dokumendid seisid esimeses osakonnas. «Konstruktorid läksid hommikul osakonda ja võtsid sealt allkirja vastu jooniste kausta,» räägib Sikk. «Päeva lõpuks tuli kaust tagasi viia. Kui keegi jäi kuskil veidi purju ja unustas kausta tagasi viimata, siis otsiti ta kiiresti üles kasvõi maa alt.»

Tehas kubises nuhkidest. «Sain alles nüüd teada, et üks minu sõber, kellega koos töötasin, oli nuhk,» räägib Sikk. «Oli üks tore ja vaikne poiss. Töötas mustade kastide reguleerijana.»

Varem Staadioni tänavas asunud kontrollaparatuuritehase uuem ja suurem hoone Puiestee tänavas valmis 1985. aastaks. Tehasele ehitati ka oma varjend, mis pidi mahutama tuhat inimest. Siku sõnul tehti varjendis ka õppus, kuid juba pooletunnise varjendis viibimise järel ähvardas töötajaid puuduliku ventilatsiooni tõttu lämbumine. Mõned naistöötajad minestasid.

Saladuste hoidmine

Insenertehniline personal pidi andma Siku sõnul allkirja paberile, mis puudutas tehase saladuste hoidmist. Sikul ja teistel tehase tipptöötajatel oli eriluba teistesse salajastesse Nõukogude sõjatööstusettevõtetesse sisenemiseks, ent sellega kaasnes täielik kapitalistliku läänega suhtlemise keeld.

Nõnda ähvardas teda valekaebuse tõttu vallandamine. «Üks sõjaveteran kaebas minu peale, et ma saavat Rootsist pakke,» ütleb Sikk. «Need, kes tegutsesid eriloaga, ei tohtinud pidada mingit infovahetust läänemaailmaga.»