Linnavolikogus: ärme vaidleme ehk kuidas loeti Leninit

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jüri Saar

FOTO: Postimees.ee

Tartu volikogu viimane istung oli mitmes mõttes tavatu. Esiteks ei ole viimasel ajal kuigi sageli kombeks tsiteerida Leninit, aga selleni volikogu saalis jõuti.

Tartu volinikud ei ole ka väga varmad kuulama kõnetoolist ettekantavat, võibolla seepärast, et eelnõusid on ju ennegi loetud, neid on volikogu komisjonides arutatud ja fraktsiooni koosolekutel kujundatud erakondlik seisukoht, kas eelnõu toetada või mitte. Volikogu esimees Olev Raju neljapäeval: «Kas on küsimusi? Ma mõtlen ettekandjale, mitte naabrile.»

Seekord oli päevakorras üks punkt, mille arutamise ajal näis volinikke vallutavat põnevus.

Enne, kui volinikud jõudsid IRLi saadiku Enn Tarto algatatud eelnõuni, mille sisuks oli teha linnavalitsusele ettepanek korraldada Võidu silla nime muutmine, läbisid nad tosin päevakorrapunkti – mitmed detailplaneeringud, turismi arengukava, Masingu kooli põhikiri, Ahhaa keskuse ehituse rahastamine – pisut enam kui kahe tunniga.

Kui arutelu oli kestnud tund ja kaks minutit, lükkasid volinikud eelnõu tagasi hääletega 24 vastu ja 8 poolt.

Eelnevalt oli Tarto kõnelnud, et sõna «võit» silla nimes tähistab okupantide võitu, sest see nimi on pandud Suure Isamaasõja 20. aastapäeva tähistamiseks. See võit tõi aga Eestile kaasa okupeerimise, küüditamise ja mitmete Eesti linnade purustamise punavägede poolt.

Vastasrind, mis moodustus koalitsiooni erakondadest, tõi laia spektri vastuväiteid, miks eelnõu toetada ei saa.

Otsa tegi lahti keskerakondlane Raju, kes juhtis tähelepanu, et linnavolikogu ja linnavalitsus ei ole omaaegse rahvasaadikute nõukogu õigusjärglased ega saa sel põhjusel muuta tolle organi pandud nime. Neid otsuseid saaks muuta maavanem.

Teadjamad tagapinkides lasid selle väite peale laia naeru, sest 1994. aastal muutis Tartu olulise vaevata Hiinalinna lendurite nimelised tänavad täna tuntuteks.

Reformierakondlasest abilinnapea Jüri Sasi viskas õhku iroonilise küsimuse, kas ka tema nõukogude ajal pandud nimi tuleks ehk ära võtta.

Tema erakonnakaaslane Mati Tolmoff tõi mängu veel ühe tasandi, pärides, kas ei peaks ka okupatsioonivõimude all saavutatud võitude eest antud spordimedaleid ära korjama.

Rahvaliitlane Rober Närska oli üks neist paljudest, kelle pika sõnavõtu mõte oli, et volinikud peaksid energiat kulutama tähtsamate küsimuste arutelule.

Kuni taaskordne teemaarendus, kas volikogu ikka saab silla nime muuta või ei, lõppes Olev Raju kokkuvõttega: «Aga hää küll, ärme vaidleme.»

Siis naasis kõnetooli eelnõu autor Enn Tarto, kes nähvas vastuseks Sasi varem öeldud repliigile, et kui kõik inimesed oleksid olnud vastupanuliikumises ja selle eest vangis, poleks täna kedagi volikogu istungit pidamas, aga ega kõik inimesed pidanud ka komparteisse astuma.

«Eesti soost kompartei liikmeid oli 55 000,» teatas Tarto.

Ta jätkas: «On toodud vastuväide, et kas meil ei oleks millegi targemaga tegelda, et vaidluste peale mitte aega raisata. Ütlen, et Tartu linnavolikogu väga vähe vaidleb, üldiselt tõstetakse kätt ja sajad miljonid lähevad siia-sinna.»

Tarto meenutas, et vaidluste halvustamises pole midagi uut, ja luges ette Rahva Häält 1984. aasta augustist, kui NLKP keskkomitee noomis nõukogude juhtivkaadrit poliitkasvatustöö küsimuses.

«Seal on tsiteeritud: «Vaja on vabaneda algatusvõimetutest ja distsiplineerimatutest töötajatest, kellel V. I. Lenini määratluse järgi on «kalduvus asendada tegu diskussiooniga, töö lobisemisega».» Kui seda põhimõtet aluseks võtta, siis linnavolikogu muutub mõttetuks. Ja parlament ka,» ütles Tarto.

    Tagasi üles