Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2286515t1h6d8c.jpg)
Klõps! Juhendaja Aime Koger vajutab lintmaki tööle. «Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased, kui nendesse vajutad hõõguva näo...» heliseb Georg Otsa südantvallutav bariton üle Tiigi seltsimaja saali.
Naistel lähevad seljad ilma igasuguse käsuta sirgeks ja jalad tõusevad tipivarvakile. Juba nad liuglevad pastelde sahinal mööda parketti nagu suveöö haldjad.
«Oh keeruta, lennuta linalakk-neidu, kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb...» laulab Georg Ots.
Naised, näpuotsad seelikuis, näevad välja nagu tagurpidi lehtrid. Igaühel umbes kolme meetri jagu Rõngu triibuseelikut ümber vöökoha. Silme eest lööb kirjuks.
Saaremaa valss
«Saaremaa valssi» on see naisrühm oma jalgades kandnud põlvest põlve. Võiks naljaga pooleks koguni öelda, et kannast kanda.
«Saaremaa valss» on eranditult selge kõigil tantsijail, nii neil, kes on tantsinud rühmas 30 aastat, kui neil, kes on rühmaga liitunud eelmisel sügisel.
Tolle valsi liikumismustri lõi aga 1963. aastal noor tantsujuht Aleks Raja. Ja lõi just nimelt sellele tervishoiutöötajate maja naisrühmale, mis õpetaja Renate Kuriku käe all hakkas 1958. aastal koos käima.
«Saaremaa valsi» meloodiale on tantsu seadnud muidu teisedki õpetajad, kuid Aleks Raja seade on senini üles kirjutamata. Seda mäletavad vaid naiste jalad.
Lata-tara
«Lata-taraga» on tegelikult seesama lugu. Tants ei kusagil mujal kui naiste jalgades kirjas, ja proovigu seda sealt keegi ära võtta.
«Tara-rara-ratta tairata, taira-rai-ra ratta-ta,» laulavad naised proovis iseendale saateks kaasa. Esinemistel saadab neid muidu elav klaverimäng koos meesansambliga Lauluveljed.
«Lata-tara» mõtles aga naistele välja Vanemuise kunagine balletiartist Villu Vähk. Tema juhendas 1970. aastatel tervishoiutöötajate majas balletiringi, aga jõudis teha muudki. Naisrahvatantsurühmaga läbikäimisest sündis 1978. aastal «Talgupolka» viisile loodud «Lata-tara».
«Lata-taral» on muidugi lisaks taira-raira-ratta-taale tegelikult pärissõnad ka tantsuõpetaja Renate Kuriku enda loodud. Sõnad jutustavad loo sellest, kuidas naised muudkui laterdavad, samal ajal kui mehed on tõsised ja asjalikud.
Oma rühma loojast, rahvatantsuõpetajast Renate Kurikust räägivad tantsijad imelugusid. Kuidas Renate Kurik neidusid utsitas ja armastas nagu oma lapsi ning kuidas see rühm muudkui kasvas ja arenes.
Algul käisid koos vaid lapseohtu tüdrukud. Edaspidi juba arstiteaduskonna tudengid, apteekrid, õed, laborandid, tervishoiujuhid ja -sekretärid, mitmete muudegi elualade esindajad. Nii on neidude ja naiste tants käinud põlvest põlve ja kannast kanda ühtejutti 50 aastat.
1994. aastal ristisid naised oma rühma Tarmuks sealt ise mõttes edasi lausudes: «Tarm tants on minu arm!»
Viimased kümme aastat juhendab Tarmu Aime Koger. Tema arvab, et kuigi nende rühm ei ole oma kodulinnale toonud just kuldtähtedega kirja pandavat au ja kuulsust, on nende tants siiski suure järjepidevuse, kannatlikkuse ja rõõmu väljendus. «See on lihtsate ja tublide naiste eluaja peegel,» ütleb ta.
Oma vanale õpetajale Renate Kurikule ütlesid Tarmu naised päriselt hüvasti kolm kuud tagasi detsembris. Vaid pisut jäi tol vapral naisel puudu sellest, et koos oma armsate tantsijatega rühma viiekümnendat ja iseenda 85. sünnipäeva tähistada.
Toomemäel
Viis aastat tagasi üllatasid Tarmu tantsijad oma tollal 80-aastast õpetajat kingitusega, mis osutus tantsuks. Tantsu lõi tantsujuht Sirje Pallo õpetaja Renate Kuriku lemmiklaulule «Toomemäel». Too Toomemäe-viis olla meenutanud Renate Kurikule kõige hellemalt ta oma noorusaega ja seepärast läinud kingitus ka väga südamesse.
Ka Toomemäe tantsu ei ole trükis avaldatud.
Rühmas kõige kauem, 34 aastat tantsinud Hele-Kaja Mäesepp arvab, et Tartus teist nii väärika vanusega tegutsevat rahvatantsurühma ei olegi.
Ta ütleb sedagi, et kuigi nende õpetaja Renate Kurik taandus rühmast juba 1988. aastal, tantsivad nad seniajani Renate Kuriku trennidest jäänud rasva peal. Olgu see sümboolne ütlemine või mitte, aga nii see on.
Tarm tants on minu arm
1958. aastal moodustas tantsuõpetaja Renate Kurik Tartu tervishoiutöötajate maja juurde naisrühma, mille koosseisus on läbi aegade olnud arstiteaduskonna üliõpilasi, õdesid, apteekreid, laborante ja tervishoiuala juhte.
Rühm võttis omal ajal osa kõigist üleriigilistest tervishoiutöötajate ülevaatustest ja oli ikka kas esimene või teine.
Astuti üles Tartu linna ja maakonna tantsupidudel ja kontsertidel, Vanemuise ballidel ja loomulikult kõikidel üleriigilistel tantsupidudel.
Praegugi kannavad naised trennis 2004. aasta üldtantsupeo särke.
1994. aastast alates kannab rühm nime Tarm. Praegu juhendab seda Tartu maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Aime Koger.
1. märtsil tähistas poole sajandi vanune Tartu naisrühm Tiigi seltsimajas oma juubelit peoga.