Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2279223t1h48cc.jpg)
Tõmmuks värvitud näoga arstitudeng Hannes Voites sai küll pangast oma arvelt võtta tuhat krooni, kuid uut pangakaarti talle niisuguse tavatu nahavärvi tõttu millegipärast välja ei antud.
Ta oli esimese seitsme hulgas, kes soovis osaleda aktsioonis «Mustana Tartus», mille aegu Sveta Bogomolova värvis
Y-galeriis tartlasi sel eesmärgil, et nad saaksid omal nahal proovida, mida tunneb tõmmu inimene Tartusse sattudes.
Neegrina praktikumi
Hannes Voites käis värvituna Wildes kohvi joomas, kus teda ei koheldudki erilisena.
Ta üritas minna ka onkoloogiapraktikumi, kuid mõtles viimasel hetkel ümber. Nii et see ei olnud keegi neeger, kes pistis praktikumiruumis ukse vahelt pea sisse ja ütles selges eesti keeles: «Oi, vale koht!» Küll aga kavatses ta neegrina kindlasti minna õhtul kursusepeole.
Tartu Kõrgema Kunstikooli viimase aasta tudeng Bogomolova on küll lähedalt pealt näinud, et tõelisel neegril tuleb Tartus oma nahavärvi pärast kannatada, kuid oma aktsioonis tahtis ta lasta tunnetada üleüldse teistest erinemise tõttu (näiteks kehakaalu poolest) tekkida võivaid pingeid.
Pruuni kiilaspeaga
Neegrijumestust soovitas Bogomolova võtta kui metafoori.
Y-galerii ühte kambrisse oli ta lauale laotanud lapikud sentimeetrikõrgused karbid jumestusvärvidega, peale kirjutatud «Water-based Face & Body Make-up». Sealt võttis ta vatipadjaga rasvasena tunduvat ainet ja tõmbas mu näo umbes kümne minutiga üle. Pruuniks sai ka mu paljanev pealagi.
Veerand tundi tänaval kõndides ei kogenud ma midagi tavatut. Pead pööras möödujatest vaid paar-kolm.
Kolleegid võtsid mind toimetuses vastu üldiselt rõõmsalt. Üks ütles «Issa ristike!», keegi küsis, kas ma olen kuskil kaugemal päevitamas käinud.
Priit Pullerits tegi esmalt suured silmad ja kui telefonikõne lõpetas, avaldas oma seisukoha. «Lõpeta ära, süda läheb pahaks,» ütles ta.
Küsimusele, kas talle neegrid ei meeldi, vastas Pullerits nõnda: «Meeldivad küll, aga mitte sellised nagu sina, Nõgiaru Jass.»
Ahah, leheneeger
Pärast käisin kolmel korral väljas. Pirukamüüja ja lotomüüja ei teinud teist nägugi. Ainult ettevõtja Vambola Tiik küsis, mis minuga on juhtunud, ja kui ma ütlesin, et olen neeger, pidas ta vajalikuks täpsustada: «Ahah, leheneeger.»
Ma ei tea neid ridu siinkohal lõpetades, kuidas lõppes eilne tõmmude aktsioon ja kas skinnerid ilmusid lagedale. See kõik, mis minuga eile päeval neegrina juhtus, sunnib mind tunnistama: Tartus neeger olla on uhke ja hää.