Vahur Kalmre: poliitikud on rääkinud

Vahur Kalmre Foto: Ove Maidla

Kui otsida mõnda meloodiat, mis kõige paremini iseloomustaks kohalike valimiste kampaaniat Tartus ning mida pakkuda ümisemiseks eelkõige opositsioonile, siis selleks võiks ilmselt olla Simoni ja Garfunkeli lauluduo «Bridge Over Troubled Water» («Sild üle vaevavete»).

Pole olnud peaaegu ühtegi artiklit ega intervjuud, jutuajamist ega trükitud reklaampaberit, kus opositsioon ei räägiks uuest Vabadussillast ning selle liiga kõrgeks läinud hinnast. 

See näib ka kõige suurem ja otsekohesem asi, mida opositsioonierakonnad on valimiskampaania käigus Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu linnavalitsusele ette heitnud. Ja ei väsi seda kordamast.

Sild on küll suur asi, jääb linlastele lihtsalt silma ning liigkalli hinna meenutamine on igati õigustatud, kuid pidev panustamine vaid ühele kaardile muutis kampaania Tartus üsnagi ühekülgseks.

Egas miskit suuremat konkreetset peale silla ning justkui igaveste Tartu probleemide – lasteaiakohad, bussiliiklus ja jalgrattateed – opositsioon seekord võimule ette heita leidnudki.

Kui mitte arvestada nahutamist, et Reformierakond olevat otsuseid teinud kitsale ringkonnale mõeldes ning oma otsuste tegemisse kusagil tagatoas linnarahvast ja opositsiooni vähe kaasanud. Eks see veidike naljakas ole, et selle süüdistusega tuli välja ka Isamaa seltskond, kes ise on tagatoapoliitika sünnitaja Eestis.

Lühike kampaania

Valimiskampaania hakkab Tartus selleks korraks läbi saama. Kampaania, mis enne viimase nädala aktiivsuspuhangut oli üsna passiivne. Nii passiivne, et linnapea Urmas Kruuse viitsis eelviimase sissekande oma Twitteri-leheküljele teha kuu aega tagasi, 14. septembril.
  
Ju oli Twitteri keskkond Kruusele siiski liiga uus, et selle võludesse pidevalt uskuda. Egas teised palju aktiivsemad olnud. Jarno Laur sisenes Twitterisse alles 14. septembril ning pidas sealt alates üsna pidevalt «päevikut», Margus Tsahkna ärkas alles oktoobris.

Samas aga näitas kampaania enne viimast nädalat küll üsna selgelt, et Reformierakond soovib Tartus endiselt võimule jääda ning näeb selleks ka vaeva, teised erakonnad aga ei taha seda võimu kuidagi endale võtta. Passiivsusega ei saa poliitikas võita. 

Mart Laar käratas küll kõrgelt ja kaugelt, et Tartus vajab võim vahetust, kuid kohalike isamaalasteni ei paistnud see käsk kuidagi jõudvat. Enne, kui Laari kaaslane suurest poliitikast Margus Tsahkna ise sai aega Tallinnast Tartusse tulla ja siin oma valimiskohviku avada.  

Nii tõigi alles viimane nädal vaiksesse kampaaniasse elevust, kuid kas see pole siiski mitte liiga hilja. Nädalaga ei tee kellelegi selgeks isegi seda, kes sa oled, veel vähem seda, mida sa tegelikult mõtled ja tahad.

Haridus selles linnas

Sellest valimisajast võib välja noppida nii mõnegi asja, mis Tartule tundub kui mitte täiesti vastuvõetamatu, siis vähemalt üsna kahtlane küll.

Näiteks eelmistel kohalikel valimistel 2005. aastal seadsid erakonnad Tartus linnapeakandidaadina üles vaid ühe poliitbroileri (sotsiaaldemokraatide Jarno Laur), seekord aga tõsteti nii kõrgele veel teinegi pikaaegne poliittöötaja, Isamaa ja Res Publica Liidu Margus Tsahkna.

Tsahkna saatis paljudesse postkastidesse suurejoonelise brošüüri, kus kirjas vaata et kogu tema elu, kuid ühest asjast läheb Tsahkna delikaatselt mööda: tal pole siiani kõrgharidust.

Tundub see teistele imelik või mitte, aga Tartus on alati hinnatud haridust, sest see annab siinsetele poliitikutele justkui ühe tagatise siin linnas hakkama saamiseks.

Seepärast jääb Tartus ikkagi väheseks, kui poliitik on haridusteel läbinud vaid Auden-tese ülikooli (Urmas Kruuse), saanud rakendusliku kõrghariduse Narva kolledžis (Jarno Laur) või osalenud küll aktiivselt korporatsioonielus, kuid mitte lõpetanud ülikooli (Margus Tsahkna).

See pole kaugeltki norimine dokumendi üle, Tartus on akadeemiline haridus justkui eeldus, et sa suudad seda linna mõista. Selles võrdväärselt toimetada. Olgu see Tartu omapära.

Uued kohalikud

Tartu omapära võiks olla ka see, et iga äraläinud poliitiku asemele tuleb uus. Või vähemalt kaks. Tartu on ju piisavalt suur ja aktiivne linn, et siin tõuseks püünele aktiivseid inimesi, kes linnaasjades kaasa tahavad rääkida.

Paraku on needki valimised näidanud, et ikka tuleb erakondadel loota Tallinnast tulnud liidritele-peibutuspartidele.

See, et Tartu annab oma poliitikuid aeg-ajalt Tallinna Toompeale, on loomulik ja väga hea.

Hea aga pole see, et nende asemele ei tule piisavalt uusi ja nii peavad toom­pea­lased mängima, justkui jõuaksid nad endiselt kaasa lüüa ka kohalikus poliitikas.

Ei ole aega ega tahtmist tegelda kohaliku kommunaalpoliitikaga ei Karel Rüütlil ega Margus Tsahknal, ei Aivar Riisalul ega Hannes Astokil, ei Ene Ergmal ega Peeter Tulvistel, ei ka Aadu Mustal. Mõnevõrra on seda suutnud vaid Heljo Pikhof.

Enamik neist on olnud väga passiivsed valimiste vahelisel ajal Tartu väikestes asjades kaasa rääkima, ei muuda seda ka mõningane aktiivsus nüüd vahetult enne valimisi. Nende töö ja huvi on lihtsalt mujal kõrgemal.

Miks pole aga enamik kohalikke erakonnaliidreid suutnud ei ennast ega oma kohalikke kaaslasi aktiivsusele ja uute ideede otsingule sundida, selle üle peavad nad tõsiselt aru pidama. 

Kuidagi väga väsinud olid selles kampaanias kohalikud keskerakondlased (ka programmi said kokku ühena viimastest) ja IRLi liikmed.

Keskerakond tõi kohe alguses välja küll oma peibutuspartidest liidrite plakatid, kuid pärast nende mahavõtmist kadus parteilt kogu vunk. IRL oli üllatavalt passiivne kuni ajani, mil kohale saabus Tsahk­na.  

Rohelised tegid efektse avapaugu küll hobustega oma nimekirja raekotta viies, kuid siis vajusid samuti halli üldsõnalisusse. Eriti arusaamatu on see uue erakonna puhul.

Rahvaliit ja kõige enam sotsid olid selles kampaanias terasemad ja teravamad.

Rahvaliidus oli nähtav aga vaid üks inimene, abilinnapea Karin Jaanson, sotsidel olid väljas vanad tuttavad, kes samuti millegi väga uudsega ei üllatanud. Peale selle, et on aeg muuta.

Äkki nad peaksid kuidagi koopereeruma! Rahvaliidul oli tugev liider, kuid polnud üldsegi kedagi tema selja taga, sotsidel oli jälle korralik meeskond, aga pole tugevat liidrit.

Reformierakonda, kes tegi kõige pikema kampaania, püüdis aktiivsena näidata eelkõige oma esimestele valimistele Tartus vastu minev linnapea Urmas Kruuse, kes tahab nii mõndagi tõestada. Vanad reformierakondlased olid pigem napisõnalised või hoopis vait. 

Muutunud olukord

Mis juhtub Tartus pärast nüüdseid valimisi?

Kuigi linna peal räägitakse juba võimaliku võimukoalitsiooni jätkumisest Reformierakonna ja Keskerakonna vahel, kes siis vajadusel kutsuksid kolmandaks Rahvaliidu või rohelised, või võimaliku võimukoalitsiooni moodustamisest IRLi, sotside ja roheliste vahel, kui nad kokku üle 25 volinikukoha saaksid, kuid las selle kohta ütlevad kõigepealt oma arvamuse valijad.

Kõigile meeldetuletuseks vaid eelmistel kohalikel valimistel jagatud Tartu linnavolikogu kohad: Reformierakond 19, Isamaaliit 9, Keskerakond 8, sotsiaaldemokraadid 6, Rahvaliit 4, Res Publica 3.

Nelja aastaga on olukord Tartus päris palju muutunud. Isamaast ja Res Publicast on saanud üks partei, rohelised on tulnud juurde ning Reformierakonna esinumbril on ees paras pähkel saada kätte harjumuspärased hääled üle nelja tuhande...