Peeter Päll: keelehooldekeskus tegutseb siiski

Helju Vals kirjutas mureliku loo, küsides, kuhu jäi Tartu keelenõuandla (TPM, 06. 02.). Miks on Tartus just keelehooldekeskus, mitte nõuandla, sellesse püüan natuke selgust tuua.

Igale eesti filoloogile on tuttav olukord, kus tema töökaaslased tulevad küsima, «kuidas ikkagi on eesti keeles õige» midagi kirjutada, käänata-pöörata, hääldada jne. Nimetaksin seda üldrahvalikuks keelenõuandeks, sest eesti filolooge, sh emakeeleõpetajaid, on palju ja nad teevad seda tänuväärset tööd päevast päeva.

Kui aga küsimus on keerulisem, näiteks vajatakse uut terminit või tahetakse teada sõna täpset tähendust, siis otsitakse abi kaugemalt. Seda abi saab Eesti Keele Instituudi keelenõuandjatelt telefonil 631 3731, kes teevad seda tööd riigi otsesel toetusel.

Tänapäeval pole vahet, kus keelenõu küsija ise asub, sest telefonikõne Tartust või Iklast Tallinna maksab sama palju kui Mustamäelt või Toompealt tulev kõne. Interneti teel saab keelenõu küsida üle terve maailma ja seda kasutavadki usinalt meie eurotõlgid ja tõlkijad.

Keelenõuandla dubleerimist Tartus pole tarvis. Küsimus ei ole isegi selles, kas kellelgi oleks ainuõigus keelenõu anda, vaid otstarbekuses. Keelenõuandjad ei võistle üksteisega selles, kes rohkem ja paremini nõu annab, kuigi keelenõuannete headust maksab eeldada.

Mida aga Tartus saab teha lisaks Tallinna keelenõuandele, on ühendada Tartu linna ja ülikooli võimalused selleks, et ülikool kui tulevaste keeleharijate koolitaja saaks koostöös Eesti ühe suurema omavalitsuse kui praktikabaasiga edendada meie avalikku keelekasutust kõigi Eesti omavalitsuste ja riigiasutuste huvides.

Keelehooldekeskus on juba korraldanud riigi- ja omavalitsusametnikele üldist keelekoolitust ja õpetanud ametikirjade koostamist, sel aastal alustatakse kirjalike abivahendite koostamist.

Seda tööd ei ole varem nii järjekindlalt tehtud, kuid vajadus on kahtlemata olemas, sest avalike tekstide keele parandamine annab parema võimaluse ka kodanikul ühiskonnaasjadest aru saada ja kaasa rääkida.

Keelehooldekeskuse tööd rahastab haridus- ja teadusministeerium, keskuse nõukogus osaleb lisaks nimetatutele Eesti Keele Instituut kui keelekorralduskeskus.

Kuhu jääb siis keelemõjukas Eesti ajakirjandus? Usun, et keskuse arenedes jõutakse ka selleni. Ent enne tuleks selgeks rääkida üks piinlik arusaamatus, mis vähemalt praegu võtab keskuselt isu asjaga tegelda.

Ajakirjanduse keele hooldamist tõlgendatakse sageli kui keele kammitsemist, lausa sõnavabaduse piiramist. Hea näite pakub lähiajaloost keeleinspektsiooni vaidlus ühe Eesti ajalehe võrguväljaandega, mille tulemuseks oli artikkel pealkirja all «Hoiatus – Glavlit on tagasi». Vägisi niikuinii kedagi targaks ei tee.

Lõpuks jääb igavikuline küsimus, miks keeleteemadel nii vähe ajalehtedes kirjutatakse. Siin tuleb Helju Valsiga küll nõus olla ja teda tänada selle eest, et Postimehes siiski keelenurk päris kadunud ei ole.

Keeleteemal kirjutajaid on Eestis kahjuks vähe ja neilt oodatakse sageli palju rohkem, kui nad suudavad. See on ka üsna tänamatu töö, sest kirjutada nii, et seda ei peetaks lihtsalt norimiseks ja virisemiseks, nõuab head annet. Ning mõjuda saab üksnes hea sõnaga, sest paremat liitlast avalikust arvamusest ei ole.

Selle nimel tasubki koos tegutseda.

Peeter Päll, keelehooldekeskuse nõukogu esimees