Omastehooldajad lõid Tartus oma ühingu

Galina Podberjoznaja (vasakul) ja Ene Soidla seisavad teineteise kõrval ka siis, kui on vaja toetada neid perekondi, kellel on kodus valvata erivajadusega pereliige. Foto: Kristjan Teedema

Lähedase inimese eest hoolitsemine võib osutuda üle jõu käivaks. Psüühikahäiretega inimeste toetajate pereühingust kasvas tänavu suvel välja omastehooldajate ühing. Ettevõtmise juht Galina Podberjoznaja julgustab inimesi uue ühinguga ühendust võtma.

Esialgu on Tartu omastehooldajate ühingus üheksa liiget, aga Galina Podberjoznaja teab, et peresid, keda nad suudaksid aidata või kes neid vajavad, on väga palju.

Ta ütles, et uue ühingu liikmed saavad kokku kord kuus. Need kohtumised võivad päästa kellegi läbipõlemisest või depressioonist. Augustis koguneti kahepäevasesse perelaagrisse.
Selles laagris käis ka Ene Soidla, võttes sinna kaasa oma 24-aastase psüühilise erivajadusega poja.

«Mu poeg ei võtnud küll millestki osa, käis ainult söömas ja veetis suurema aja omaette toas olles,» rääkis ta.

Terve elu pojaga seotud

Ene Soidla kirjeldas, et see laps on terve elu olnud sõltuv temast ning päris üksi teda mitmeks tunniks koju jätta ei saa. Sellest hoolimata on Ene Soidlal õnnestunud palju aastaid tööl käia. Selle eest peab ta tänama oma sõbrannat, kes aitas tal last hoida, ning samuti iseenda kaht vanemat last, kel tuli palju kordi oma haiget väikest venda hoida.

«Õnneks ei olnud neil õppimisega probleeme ja ainult seetõttu selline asi üldse võimalikuks osutuski,» meenutas Ene Soidla.

Poolteist aastat tagasi tuli naisel aga omaenda tervise tõttu töölkäimisest siiski loobuda. Töötukassa toel läks ta ettevõtluskursustele ning kirjutas äriplaani, mille idee oli hakata pakkuma tugiteenuseid erivajadustega inimestele. Vastuseks tuli, et see on liiga suure riskiga ettevõtmine, ning starditoetus jäi saamata.

Soidla teab, et niisugune ettevõtmine on tõesti suure riskiga äri, sest omakseid hooldavail peredel pole sageli raha, et endale mingitki abi või tugiteenust lubada. Seda enam tuleb ta meelest midagi ette võtta.

Väimees aitas

Ene Soidlale tuli appi ta enda väimees, kes andis talle volitused pakkuda neidsamu tugiteenuseid iseenda firma Pauska Talu OÜ kaudu.

Soidla on nüüdseks läbinud erivajadustega inimeste tugiisiku koolituse, oskab olla kogemusnõustaja erivajadusega lapse vanemale, korraldab transporditeenust ja väljasõite, ning käsitöökursusi, mis kõik mõeldud erivajadustega inimestele.

Ene Soidla kohtus Galina Podberjoznajaga ühel varasemal koolitusel ning elu on neid lähendanud. Nüüd on Pauska Talu OÜst saanud ka Tartu omastehooldajate ühingu koos­tööpartner.

Galina Podberjoznaja märkis, et Eestis on mittetulundusühing Eesti Omastehooldus, kuhu Tartu ühingu inimesed on samuti liikmeks astumise avalduse kirjutanud.

«Omastehooldaja toetus on meie riigis väga väike ja seda antakse vaid neile, kel on kodus sügava puudega inimene,» rääkis Podberjoznaja. «Aga ka raske puudega inimese eest hoolt kandmine võib aastate kuludes osutuda lähedasele üle jõu käivaks. Ma tean Tartus peret, kus 86-aastane ema hooldab oma 55-aastast poega. See ei ole normaalne! Mida rohkem meist räägitakse, seda rohkem saame riigiltki nõuda.»

Kas teate?

Omastehooldajad

• Järgmine kokkusaamine on 21. septembril kell 10–13 Tartu Puuetega Inimeste Kojas Rahu 8 saalis.

• Teave [e-mail].