Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)
/nginx/o/2008/11/04/89774t1h11b4.jpg)
Masuajal kandideerivad omavalitsusi juhtima sajad inimesed, kellel on tõsisemaid probleeme enda või oma firma kohustuste täitmisega. Osa neist valitakse kindlasti ka volikogudesse.
Seadus ei keela põhjakõrbenud ärimeestel ja võlgades tavakodanikel volikogudesse kandideerida, seega sõltub nende osavõtt eelkõige iseenda südametunnistusest ja valijate otsusest. Tavavalija ei pruugi aga olla kandidaadi lootusetust majandusseisust kaugeltki teadlik. Ka erakonnad ei tee oma kandidaatide majandusseisu kohta põhjalikke taustauuringuid.
Teisalt võib makseraskustest meeleheitele viidud inimese sattumine omavalitsuse rahapiruka manu sisaldada endas teatud riske. Eriti väiksemates kohtades võib volikogu koalitsioonis istumine osutuda mõnegi raskustes tegelase jaoks viimaseks õlekõrreks, et saada vallalt mõni tulus tööots.
Kui inimene on aus masuohver, kes viis õigel ajal ise oma firma pankrotiavalduse kohtusse ja tunnistas võlausaldajatele maksejõuetust, siis miks mitte kandideerida. Kui aga tegu on tegelasega, kes jagab katteta lubadusi, kandib varasid ja vahetab telefoninumbreid, siis võiks valijad temast pigem eemale hoida.
Selliste tegelaste sattumist valimisnimekirjadesse peaks suutma vältida eelkõige erakonnad ja valimisliidud ise. See on ka nende endi huvides, sest vilets ärieetika võib tuua endaga poliitikaski rohkem probleeme kui kasu.